Juuni jaanini

Alguses sai palju torti söödud. Oli ka rohkelt põhjust. Retsepti ärge küsige, sest käin köögielus enamasti ühe oma targa sõbra kunagise nõuande järgi: „Muid toite peab valmistada oskama, aga tordid ja koogid võin julgesti minust palju paremate oskustega väljaõppinud kondiitrite hoolde jätta.“

Veidi hiljem õitsesid majaesise valged roosid meeletult. Tänavu oli neid tohutu palju. Aga lõpuni õitseda need ei saanud. Kuumalaine tuli ja närvutas, kuivatas julmalt kogu ilu.

Kuuma eest kenasti veepritsmete varjus kümbles parditiigis Tauno Kangro kahetonnine „Mustamäe kaunitar“. Pardid olid kuhugi kadunud, kas otsimas päikesevarju koos poegadega või muidu kõrvale tõmbunud.

Jaanilaupäeval oli vahelduseks mitmepäevasele kuumalainele äikesetorm ja tubli sagar vihma. Tugevatest tuuleiilidest jäi loodusesse ja linnapilti palju ohvreid, siin on neist paar.

Kuuma ja higistleemendava jaanieelse aja piltide lõpetuseks sobib aga Peeter Leinbocki dolomiitkuju „Pühapäevasuusataja“ (2005), mida võib ju ka pidada ausambaks meie kuulsale olümpiasuusatajannale. Lumest on palavaga tore mõtelda.

Tänast jaanipäeva võin julgesti ka enda omaks pidada: üks mu vanaisa oli Jaan, teine Juhan, päevakohased mõlemad.

Jaaniaega jäävad veel paar mulle olulist nimepäeva. Nõnda on juuni jaanini väga eriline aeg.

Moblafotod, juuni 2021 (mõned on külalisesineja tehtud).