Keskkonnakuu raames on ETV2s meie ees seisvaid valikuid ja väljakutseid avav filmikava, mida ERRi pressiteade (4. mai 2021) raputavaks nimetab. Dokke on kaheksa. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia ka oma mulje (kaldkirjas).
„Morsk ja vilepuhuja“.
Filmi keskmes on endine mereloomade dresseerija Phil Demers. Kui ta asub süüdistama Kanada loomaparki MarineLandi oma asukate väärkohtlemises, saab sellest alguse pikk kohtusaaga ja suur mereloomade vangistuse vastane liikumine.
See dokk otsib teadlaste, aktivistide ja ekspertidega vastuseid COVID-19 tekkele ja seostele loodushoiuga. Kes on tegelikult praeguse pandeemia taga? Sõna saavad teiste seas etoloogia käilakuju Jane Goodall ja keskkonnakangelane kapten Paul Watson, kelle hinnang on aus ja ilustamata.
Palju räigelt masendavaid kaadreid ebaseaduslikust metsloomakaubandusest (näiteks Hiina metsloomaturud), mis on üks viirusetulvade lõputu jada alus. 60% inimeste nakkushaigustest on zoonootilise päritoluga ja mida enam inimene loodusesse sekkub (kaevandused, raietööd, metsloomakaubandus jne), seda suurem on oht, et loomad nakatavad inimesi ja inimesed loomi, liikidevahelistele nakatumistele lisaks rohkenevad ka liigisisesed nakatumised. Ülevaade maailma viimastel aastakümnetel nakatanud viirustest (Lääne-Niiluse viirus jt) ja nakkushaigustest (mille lihtsaim näide on sügelised) tekitab lootusetust, sest inimesed on „nagu termiidid, kes kugistavad kõik alla“ ja tahavad pidevalt parandada oma elustandardeid ükskõik mille või kelle arvel, kellestki ja millestki hoolimata. Nakkuste levikus ei saa süüdistada ühtki looma, vaid inimtegevust, mis hävitab ökosüsteemi, tungib loodusele peale. Nii näiteks metsa raiudes „tõusevad viirused tolmuna“ ja neil kõigil on võimalus muutuda uuteks haigusetekitajateks. Ohutud pole ka elektroonika ja reisimine, esimese kohta on filmis huvitav näide, mis paneb teistmoodi pilguga vaatama igapäevast mobiiltelefoni. Maailmas on üle 1,6 miljoni viirusetüübi. 2050. aastaks kasvab meie planeedi rahvaarv tõenäoliselt 9,7 miljardini. Miski ei päästa peale selle, et tuleb õppida elama loodusega harmoonias.
„Aafrika viimased sarved“
Viib vaataja Lõuna-Aafrikasse ja tõstatab ninasarvikute kaitsmise ja salaküttimise näitel mitmeid valusaid eetika- ja moraaliküsimusi.
„Nüüd“
Oma ideaale ja põhimõtteid jagavad noored keskkonnaaktivistid ning nende juba kogenud mõttekaaslased.
„Kui lammastest saavad lõvid“
Filmis põrkuvad Keenia karmid looduskaitsemeetmed, ühe väikekaupmehe vandliäri ja rahalistesse raskustesse sattunud pargivaht. Režissöör Jon Kasbe jälgis oma filmi tegelasi kolm aastat, tulemus on paeluv pilguheit maailma, kus käib võitlus ellujäämise eest.
„Õhukesel jääl“ („On Thin Ice“, Altayfilm, Saksa, 2020)
Kliimamuutuse mõju Siberi loomaliikidele ja põlisasukatele.
Hästi karm film. Meie jaoks seoses eestlaste peatse minekuga Arktika-ekspeditsioonile isegi väga päevakajaline. Venemaa polaaralad on muutunud kogu maailma, aga eriti nendel elavate põhjarahvaste, looma- ja taimeliikide jaoks eluohtlikeks, Muudatused on ehmatavad. Igikelts laguneb, tekivad kraatrid, välja pääsevad nii 30 000 - 100 000 aastased luud ja muud jäänukid kui ka meile tundmatud ammused viirused. Filmis kõneldakse põhjapõdrakarjade raskustest jää sulamisel ja jõgede ületamisel, Siberi katkust, mis mõned aastad tagasi inimesi ja loomi ähvardas, lindude arvukuse langusest arktilistel aladel, jääkarude toiduotsingutest (2019. a sattus üks jääkaru rannikust 160 km kaugusele Norilskisse). Tohututel aladel möllavad metsatulekahjud (2019. a põles Siberis üle 5 miljoni ha, kokkuvõttes Austraaliast suurem ala). Kõik muutub meile ebasoovitavas suunas ja lohutust pakkuda ei suuda isegi uute saarte väljasulamine polaarjää alt. Ühtlasi on film pilguheit Venemaa polaaralasid uurivate rahvusvaheliste teadlasgruppide tööle.
„Jozi kuld“. 25. mail kell 21.30
Vanaema ja keskkonnaaktivist Mariette Liefferink on võtnud oma südameasjaks paljastada tõde Johannesburgi ehk Jozi kullakaevanduste kohta, mille jäätmed ohustavad linnaelanike tervist.
Sir David Attenborough võtab vaatluse alla väljasuremiskriisi laiemalt ja uurib loomade ja taimede hävingu põhjuseid ja ka võimalikke lahendusi.
Üsna tüüpiline hoiatav keskkonnafilm sellest, et tuleb mõista elurikkuse kao toimet ja inimese vastutust selle eest. Sisaldab muu hulgas südamlikke kaadreid kahest viimasest maailma allesjäänud põhja valge-ninasarvikust Keenias. 1990. a oli neid alles 7. Elurikkuse hävingut põhjustab kõige rohkem liigne tarbimine ja ahnus, millega kaasnevad näiteks salaküttimine, ohjeldamatu kalapüük, metsloomakaubandus, loomade ja taimede asualade hõivamine jpm. Ohjeldamatu inimtegevuse tõttu ootavad meid järjest uued pandeemilised tõvepuhangud. Inimesed peavad mõistuse pähe võtma, keskkonda kaitsvad seadused globaalselt ja üksmeelselt toimima panema. David Attenborough näitab kunagisi filmikaadreid mägigorillade asualast, kus neid 1970. a, mil ta esmakordselt seal käis, oli 250. Kolme riigi kokkupuutekohas asuv kaitseala on nende riikide ühistegevuse mõjul säilinud ja mägigorillade hulk kasvanud tuhandeni. Väike gorillatüdruk Poppy, keda ajakirjanikust uurija tollal kohtas, on surnud vanadussurma, kuid alles on tema tütar Urarabu ja tütretütar, kes end oma liigikaaslaste hulgas hästi tunnevad.
Peaaegu kõik keskkonnakuu dokid on valminud mullu ja teleekraanile jõuavad need siinmail esmakordselt. Kõik filmid on eel- ja järelvaadatavad veebikanalis Jupiter: https://jupiter.err.ee/keskkonnakuu
Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).
No comments:
Post a Comment