Lehed

26/03/2021

Vaatamisi: märtsis on silma jäänud...

 Alguses paarist mulle olulisest portreefilmist.

„Griša“ (ETV 1996, rež Jüri Sillart).

Väga hea meenutusdokk, milles on ka palju kaadreid Grigori Kromanovi (8. märts 1926 – 18. juuli 1984) enda filmidest („Viimne reliikvia“, „Meie Artur“, „Briljandid proletariaadi diktatuurile“, „Andres Lapeteuse juhtum“, „Hukkunud Alpinisti hotell“). GK-st räägivad selles filmis paljud väga head näitlejad, lavastajad, heliloojad jt, kelle nägemine sooja tunde loob. Film on ammu tehtud ja nii mõnigi neist ei ole enam elavate kirjas – nii kujunes vaatamine mitte ainult GK mälestamiseks vaid ka nende meenutamiseks. „Ainult noodid võivad meid päästa“, rõhutas oma elu meloodiat otsinud GK.

„Grišal“ on minu jaoks tugev subjektiivne tähendus sellepärast, et ma GK-d ise tundsin, mu lapsepõlves elas ta Nõmmel meie vastasmajas, kus oli ka mu parima sõbratari kodu. Nõnda nägin onu Grišat tollal päris sageli. Vahepeal oli juhuslikumat laadi kokkupuuteid, kuni hulk aastaid hiljem vahendasin talle ajalehe Noorte Hääl kollektiivse intervjuu „Meie sõbrad, meie tuttavad“ küsimusi (vt „Grigori Kromanov“. "Meie sõbrad, meie tuttavad III". Eesti Raamat, Tallinn 1980, lk 358–374.)

„Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020, rež Lilija Vjugina).

Ülo Sooster (1924-1970) kujunes mu lemmikkunstnikuks tänu tema loomingu suurele näitusele Tartu kunstimuuseumis 1971. a. Olen palju vaadanud tema suurepäraseid illustratsioone ajakirjale Znanije–Sila, käinud võimaluse korral ikka KUMUs tema tõid vaatamas ja mul on kodus tema isevärki hoogsate illustratsioonidega Oskar Lutsu „Kevade“ väljaanne (1982).

Filmis liigub kunstniku poeg, Iisraelis elav Tenno-Pent Sooster mööda isa elukäigu ja loominguga seotud kohti alates sünnitalust Hiiumaal, nähes esmakordselt Dolinka laagrit Karagandõ lähistel, kus tema isa ja ema vangidena kohtusid; käies Tartus, Tallinnas ja Moskvas, vesteldes Ülo Soosteri sõprade ja kolleegidega, kunstiteadlaste ning sugulastega.

Kadakas, kala ja muna – need kolm väga lihtsat asja omandasid Soosteri imeliselt väljendusrikkas kunstis müütilise mõõtme ja koha, muutudes olemise ja mõtte kehastuseks. Aga Soosteri looming on sellest veel oluliselt rikkam ning iga kohtumine selle rikkusega on minu jaoks põnev.

Frankofooniakuu filmidest olen vaadanud ainult üht – „Parimad aastad me elus“ – ja olen sellest kirjutanud siin.

Sarjadest on mulle endiselt huvitav „Salateenistus“, harjunud olen nüüdseks ka „Äaremaaga“.

„Üle Atlandi“ („Atlantic Crossing“, Norra sari, 2020).

Lükkasin selle vaatamist kaua edasi, aga täitsa asjatult – hea sari oli. Sofia Helin kroonprintsess Märthana oli sümpaatne. „Twin Peaksi“ agent Cooperi (Kyle MacLachlan) astumine Franklin D. Roosevelti kingadesse aga oli huvitav ja paelus, eriti inimlikumates armunud presidendi episoodides. Ka ajalooliselt põnev, kuigi kohati ehk plakatlik ja kohati naiivpropagandistlikult melodramaatiline. Kokkuvõttes oli plusse siiski miinustest hulga rohkem.

Eriliselt naudin brittide detektiiviseriaali „Grantchester“. Esimene 2014. a tehtud hooaeg on mul Jupiterist täielikult vaadatud, ootan järgmisi.

Mulle meeldivad väga peaosalised. Robson Greeni mäletan 1997. aasta kuueosalisest sarjast „Reckless“ („Hoolimatu“) koos Francesca Annisega – väga hea vaatamine oli. James Norton aga oli hiljuti peaosas meie teleekraanidel näidatud spiooni- ja maffiaseriaalis „McMafia“, kus ta mulle silma jäi. „Grantchesteris“ on ta küll märksa noorem, kuid meeldib mulle üsna kelmika noore vikaarina samuti. See oli telesarjades ta esimene peaosa. Neljandal hooajal tuleb teda küll asendama teine näitleja, sest teda ootasid uued pakkumised, aga sinnamaani on veel aega.

„Grantchester“ on mõnes suhtes isa-brownilik sari, ainult et politseinik ei kiusa siin vaimulikku, vaid tahab temaga sõber olla. Arukas ja mehine vikaar Sidney Chambers ja kohalik inspektor Geordie Keating lahendavad kuritegusid teineteist täiendades. Mõrvalahendused on sarjas kokku tembitud olustikust lähtuva päevakajalise filosoofiaga ning sõjas käinud meeste maailmavalu ja alkoholilembusega. Kui lisada, et noor vikaar meeldib ka naistele üliväga, annab see sarjale veel vürtsi juurde.

Fragment „Grantchesteri“ posterist on pärit internetist.

No comments:

Post a Comment