Lanovoist

Vassili Lanovoi (16. jaan 1934 - 28. jaan 2021).

Plikapõlvest alates oli minu lemmiknäitlejaks kinolinal Vassili Lanovoi.  Lapsepõlve ja noorusaja sügavad kiindumused saadavad meid läbi elu, sestap oli täna tulnud teade minu jaoks kurb.

Vassili Lanovoi suri eile Moskvas 87aastaselt COVID-19 tagajärjel. Teadsin küll, et ta oli haiglas reanimatsioonis juba alates 2. jaanuarist, kuid lootsin, et ta paraneb.

Vassili Lanovoid on peetud nõukogude filmi- ja teatrinäitlejatest kõige ilusamaks ja mehisemaks, aga ta oli ka väga andekas. Mäletan teda juba Pavka Kortšagini osas (1957), sellele järgnesid peaosad filmides „Punased purjed“,  „Turbinite päevad“ jpt, seal hulgas ilusmees Anatoli Kuragini osa „Sõjas ja rahus“ ning väga meeldejääv Vronski „Anna Kareninas“, kus Annat mängis Tatjana Samoilova. Romantilistesse osadesse sobis tulisilmne Lanovoi suurepäraselt.

Räägitakse, et pärast seda, kui Lanovoi mängis kindral Wolffi („Seitseteist kevadist hetke“), väitsid mõned kriitikud, et nii veetlevat näitlejat ei tohiks vaenlast mängima panna, sest vastane muutub seeläbi liiga meeldivaks.

Tohutult populaarseks sai Lanovoi osatäitmisega sõjafilmis „Ohvitserid“ (1971, M. Gorki nim filmistuudio), kus ta mängis Ivan Varavvat, kes läbis pika tee reamehest kindraliks ja armastas oma lapsepõlvesõbra naist.

Ta on filmides mänginud ka palju ajaloolisi tegelasi: Augustust, kardinal Richelieu'd, Aleksander I, Majakovskit, Trotskit, Andropovit... Ühtekokku mängis Lanovoi 78 filmis.

Alates 1957. aastast kuni viimase ajani kuulus ta Moskva Jevgeni Vahtangovi nim Riikliku Akadeemilise Teatri koosseisu. Piletit etendustele, milles ta osales, oli lühiajaliselt Moskvas viibides väga raske saada, aga kord  õnnestus see mul siiski. Tookord, 1985. a, esitati Aleksandr Korneitšuki näidendit „Rinne“, milles Vassili Lanovoi oli armeekomandör Ognevi osas. Hästi mängis. Kirglikult ja usutavalt. See näidend oli siis teatri mängukavas juba kümnendat aastat, aga ei olnud veel nö väsinud.

Juba kõrges vanuses veel enne viirusega nakatumist mängis Lanovoi koduteatris kahes lavastuses. Tal ei olnud kunagi dublante, sest teda peeti nii ainulaadseks, et teda oli võimatu asendada. Etendused, milles ta mängis, olid tehtud selle arvestusega, et seal mängib tingimata just Lanovoi. Nüüd jäävad need lavastused tõenäoliselt mängukavast välja ja on alles ainult salvestustel ja inimeste mälestustes. Alles on ka noored näitlejad, keda Lanovoi teatrikoolis õpetanud on.

Intervjuudes küsiti silmapaistvalt esindusliku välimusega Lanovoilt sageli, kas naised talle palju tüli teevad. Tema vastas, et naistest ja oma isiklikust elust ei räägi ning meelelahutuslike intervjuudega on tema poole mõttetu pöörduda.  Blogilugejate jaoks panen siiski kirja ka selle, et oma esimese abikaasa Tatjana Samoilovaga koos õppis Lanovoi  Štšukini nim teatrikoolis ja oli temaga abielus aastatel 1956-1958. Lanovoi teine naine oli teatrinäitleja Tamara Sjablova, kes hukkus autoavariis. Kolmandat korda abiellus Lanovoi Irina Kuptšenkoga, kes on samuti väga tuntud teatri- ja filminäitleja. Oma poegadele Sašale ja Serjožale panid nad nimed Aleksander Puškini ja Sergei Jessenini järgi, sest armastasid väga luulet. Noorem poeg suri kaheksa aastat tagasi.

Piltidel on postkaart minu kogust (u 1960) ja kaader filmist „Anna Karenina“ (1967, Mosfilm; Anna osas Tatjana Samoilova, Vronskina Vassili Lanovoi).