Pressiteate järgi on see musta huumorit ja erootikat põimiv provokatiivne draama. Lugu naise kaotanud Juhast (Pekka Strang), kes elab aastaid leinas ümbritsevat elu märkamata. Seda hetkeni, kui ta tutvub dominaatriks Monaga (Krista Kosonen). Need kohtumised kujunevad Juhale isemoodi teraapiasessioonideks. Film on kohati šokeeriv ja vägivaldne, samas soe ja inimlik lugu leinast ja sellest ülesaamisest, ootamatust hingeravist ja ettearvamatust armastusloost soomlasliku (süsi)musta komöödia kastmes.
Mul oli selle filmi lõpuni vaatamisega raskusi, sest (nagu tavaks öelda) ei ole üldse minu teetassike. Kuigi kesksel kohal on ka peategelase teismeline tütar ja tema koolikaaslased ning kuigi filmi pealkiri võib meelitada lapsi vaatama, pole see minu meelest lastele ega varateismelistele põrmugi sobiv. Kohati oli ka mõni südamlikum hetk, aga kogusummas olid needki minu maitse jaoks liiga palju kastetud verre ja vägivalda.
Pressiteate järgi on trilleri keskmes häirekeskuse dispetšer Asger Holm (Jakob Cedergren), kes vahetuse viimastel minutitel võtab vastu hädaabikõne röövitud naiselt. Kui kõne ootamatult katkeb, alustatakse naise ja tema röövija otsinguid. Endise politseiniku jaoks tähendab see võidujooksu ajaga, kus tema ainsaks abivahendiks on telefon.
Esimesed kümme minutit tundus see film mulle igavana ja ma jätsin vaatamise katki. Mõni aeg hiljem andsin sellele siiski uue võimaluse. Selle filmi tekstist saaks väga hea kuuldemängu raadio tarbeks. Järk-järgult muutus „Süüdlane“ vägagi pingeliseks. Sisuliselt monodraamana on peaosalise siseheitlused, tema siirdumine ühelt valusalt taipamiselt teisele paeluvalt filmitud ja Jakob Cedergen oma rollis usutavalt hea.
Eelteate põhjal põhineb see film tänapäeva tuntuima Norra kirjaniku Per Pettersoni samanimelisel romaanil ja viib aastasse 1999, kus 67aastane Trond (Stellan Skarsgård) seisab silmitsi minevikuga, kui selgub, et tema naabriks on Lars (Bjørn Floberg), keda Trond teadis juba aastal 1948. See oli suvi, kui Trond sai 15 ja tema elu muutus tundmatuseni. Per Pettersoni romaani kohta on kirjutatud Lugemissoovituse blogis.
Mõtlik, algul aeglasevõitu, edasi arenedes aga järjest kaasakiskuvam film. Põhjamaine karmus koos lüürilisusega nii looduskaadrites kui inimsaatustes. Poiste mehestumise ja mehistumise lugu. Isa teema. Õnnetuste ja loobumiste mõjust inimestele ja sellest, kuidas me muutume. Peategelase lõpusõnad: „Me otsustame ise, millel laseme endale halba teha.“ Kokkuvõttes väga mõjuv. Pärast kõigi nelja filmi vaatamist on „Kui me hobusevargil käisime“ minu jaoks ainus selline, mida vaataksin teist korda ka.
Pressiteate kohaselt on „Piiri“ peategelane tavapäratu välimusega tolliametnik Tina (Eva Melander), kelle eripäraks on eriliselt terav haistmismeel. Kui ühel päeval satub tollipunkti samasuguse pelutava välimusega Vore (Eero Milonoff), algab Tina teekond oma tõelise identiteedi leidmiseni. Film põimib põhjamaade mütoloogiat, fantaasiat ja romantikat ning on sellega maailmas palju tähelepanu pälvinud.
Vahetult pärast vaatamist on päris raske selle filmi muljet kirja panna. See justkui tahab enamat settimist. Isesuguste peategelaste Tina ja Vore esimene kohtumine toob filmi soojuse ja mõlema äratundmise, et teisel ei ole midagi viga, vaid ta on täiuslik sellisena nagu on. Aga see soojusetunne muutub vaataja jaoks teatud võõristuseks, eriti sellest hetkest, kui ta Tina kombel hakkab kahtlema, milleks julmus hea on. Ma ei taha sisu ümber jutustada, aga mõtlema pani see film küll, kas meie hulgas on neid, kelle eesmärgiks on kättemaks inimkonnale, sest inimesed on neile liiga teinud.
Postituses kasutatud filmitutvustused ja -kaadrid on pärit ERR-i pressiteatest.
No comments:
Post a Comment