Alexandra Lapierre „Mura. Leegitsevad mälestused“

Alexandra Lapierre
„Mura. Leegitsevad mälestused“
Prantsuse keelest tõlkinud Madis Jürviste.
Toimetanud Marju Randlane.
Kujundanud Toomas Niklus.
Kirjastus Varrak, 2020.

Eestimaa mõisad varjavad endas põnevaid saladusi veetlevatest naistest ja on tore, et aeg-ajalt jõuavad lugejateni lood ka mõisaprouadest, kes tavaliselt mõisahärrade ja muude tegelaste varju jäävad. Varrakult on viimasel ajal ilmunud raamatud kahest huvitava saatusega säravast mõisaprouast.

Üks neist on seotud Kumna mõisaga: Stella Arbenina ehk paruness Meyendorfi mälestused „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“ (Varrak, 2017). Teine on Jäneda mõisaga seotud Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg, prantsuse kirjaniku Alexandra Lapierre’i romaani „Mura. Leegitsevad mälestused“  („Moura. La mémoire incendiée“, 2016) peategelane.

„Murat“ lugema hakates ei teadnud ma Maria Zakrevskajast peaaegu mitte midagi. Jänedal, kus tema suguvõsa mõisavaldus paiknes, olen küll mõne korra käinud, Kalijärve ääres ühel ammusel aastal isegi ajakirja Noorus noorte loomelaagri korraldanud, aga Benckendorffidest teadsin vähe.

Teise maailmasõja järgsetel aastatel vaikiti Nõukogude Liidus, mille alla ka Eesti kuulus, Maria Zakrevskajast peaaegu täiesti ja avalikkuseni jõudsid vaid vähesed faktid tema kirevast elust. Eriti püüti vältida tema elu nende seikade avalikustamist, mis seostusid salaluurega ja Maksim Gorkiga. Ka Niina Berberova kirjutatud biograafiat „Raudne naine“ („Железная женщина“, mis oli ilmunud New Yorgis 1981. aastal ja avaldati ajakirjas „Дружба Народов“ alles uutmise ajajärgul, 1989) polnud ma lugenud, aga kavatsen nüüd seda teha.

Nii huvitasidki mind „Murat“ lugema asudes ja lugedes enim Jäneda elu kirjeldused ja kõik see, mis seostus Maksim Gorkiga, kelle teosed olen peaaegu kõik läbi lugenud eesti keelde tõlgitud 16köitelise sarja vahendusel.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Romaan algab Mura kujunemisaastatest ja kohe algusest peale võib täheldada autori suurt uurimistööd, sest ta kirjutab väga detaili- ja faktirohkelt nii Murast endast kui ka teda ümbritsevatest inimestest, eelkõige pere- ja seltskonnast. Ja need mõlemad, nii pere kui ka seltskond, olid Murast võlutud.

Hiljem selgus küll, et nagu igal roosil, on ka Mural okkad ja Benckendorfid ei saanud temaga lõpuni rahul olla, kuid just need okkad tegid ta huvitavaks kaaslaseks Robert Bruce Lockhartile, Maksim Gorkile ning ka  Herbert G. Wellsile.

Suhteid nendega ja maailmaga, sest kahtlemata oli haritud ja väga hea keelteoskusega Mura ka kõige kitsamates oludes maailmakodanik, moodustavadki selle romaani süžee. Lapierre on üks neid autoreid, kes taas kord tõestavad, et eriliste aegadega kaasnevad erakordsed saatused.

Rohkesti, võib-olla isegi liiga palju, on romaanis katkendeid Mura saadetud, talle tulnud ja temast kirjutatud kirjadest. Teos on mahult kogukas, liigagi pikk, ja ehk oleks selle tihedusele ja sujuvusele kasuks tulnud, kui neid kirju oleks vähem olnud, kui oleks välja toodud ainult nende olulisem osa.

Alguses näis romaan mulle igavana, ka Mura suhted ja seiklused Lockhartiga ei olnud mu jaoks eriti huvitavad, kuid väga põnevaks läks loetu minu jaoks seoses Maksim Gorki ja tema lähikondlaste kirjeldamisega ja nende keeruliste suhete näitamisega, mis aadlisoost Mural tekkisid temast hoopis erinevatest ühiskonnakihtidest pärinejatega ja mitme riigi võimuritega.

Nii koguka raamatu puhul võib andestada mõned trükivead (näiteks on „karskete“ asemel kirjas „karksed“ ja „vihmakuue“ asemel „vihmakuu“) ning tunnustada tõlke häädust. Paar märkust siiski. Raamatus väidetakse, et Gorki „Ema“ ilmus 1906. aastal ühes New Yorgi ajakirjas följetonina (lk 287). Följetonil on eesti keeles mõnevõrra teine tähendus kui prantsuse keeles. Õigem olnuks tõlkida, et romaan „Ema“ ilmus järjejutuna. Ka väärinuks  tõdemus: „Maksim Gorki pühendas oma viimase teose, kolmeköitelise romaani „Klim Samgini elu“ just Maria Ignatjevnale“  (lk 456) tõlkija või toimetaja märkust, et  kõnealune Gorki romaan on neljaosaline.

Lugemissoovituse saab „Mura“ minult küll, sest see teos on nii mitmetahuline, et sellest võivad endale midagi leida nii ajalooliste romaanide, biograafiate kui ka naistekate ja spioonilugude nautijad, lisaks veel kultuuriloost ja kõikvõimalikest tegelikult elanud isikutest ning ühiskonna muutustest huvitunud lugejad ning tõenäoliselt veel paljud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1119250/arvustus-janeda-moisaproua-lugu-prantsuse-kirjanikult