„Lubadus koidikul“

Kummalisel kombel hakkab kavatsetu mõnikord justkui ise täituma. Minuga juhtub see enamasti siis, kui olen tahtnud ühe või teise ilmingu, seiga, nähtuse või inimese kohta infot hankida. See lihtsalt hakkab mingil kombel minuni jõudma.

Ühe prantslanna ingliskeelses raamatublogis on palju postitusi ja neile viitav eraldi lehekülg Prantsuse kirjaniku Romain Gary (sünd Roman Kacew; 1914-1980) kohta. Gary on prantslanna lemmikkirjanik. Lugesin mõnda neist postitustest ja kuna ma Gary teoseid, mida on üle 30, lugenud pole, süvenes mus huvi nende vastu. Otsisin mõned internetist endale lugemiseks. Muude hulgas muidugi need romaanid, mille eest kirjanik kaks Goncourt'i auhinda (1956, 1975) on saanud.

Seda olulist kirjanduspreemiat antakse selle saajale tavapäraselt ainult kord elus. Aga Gary osutus suurepäraseks müstifikaatoriks ja pettis Émile Ajari varjunime all kirjutatud romaaniga Goncourt'i  auhinna andjad ära, saades ainsaks kirjanikuks, keda on suurpreemiaga kaks korda autasustatud. Teda küll kahtlustati autorluses, kuid päriselt saabus selgus alles pärast tema enesetappu ilmunud essees „Émile Ajari elu ja surm“. Lugesin seda eile ja saan täitsa aru, et Gary ülestunnistus tema selle pseudonüümi tagamaadest võis Prantsuse kirjandusringkondades iseäraliku šoki põhjustada, sest Gary süüdistas neid selles, et nad ei mõista kirjandust lugeda.

Niisiis jäid mu lugemisjärjekorras ootele Gary teosed. Mõni päev tagasi aga „avastasin“ täiesti ootamatult, et Jupiteris mu vaatamisjärjekorras olevatest filmidest käsitleb üks Gary elu ja on tehtud tema 1960. a ilmunud autobiograafilise romaani „Lubadus koidikul“ („La Promesse de l'aube“) järgi. Seda romaani on filmiks tehtud kahel korral ja neist esimesega (1970) ei jäänud Gary rahule, sest tema arvates ei suhtutud selles juudiküsimusse õiglaselt. Ta oli ju Venemaalt ja Prantsusmaalt pärit juutide järglane. Praegu nähaoleva filmi kohta ta oma arvamust avaldada ei saa, sest see valmis hulk aastaid pärast tema surma.

Režissöör Eric Barbier’ „Lubadus koidikul“ (2017) näis mulle alguses igavana. Aga tegevustiku edenedes muutus paeluvaks ja hämmastavalt kummaliseks. Niisugust emaarmastuse kujutamist pole ma filmides varem näinud. Charlotte Gainsbourg mängib oma pojale tohutult pühendunud naist, kes sõgeda järjekindluse ja omamoodi vaprusega kannustab tema saavutusevajadust. Eksalteerituna ei väsi ta kordamast ja seda nii pojale kui ka naabritele ning võhivõõrastelegi, et tema pojast, keda ta üksikemana kasvatab, saab Prantsuse suursaadik, kirjanik ja lendur. Kui juba, siis juba – kindla peale edukas diplomaat, kangelaslik lendur ja hinnatud kirjanik. 

Tagasi vaadates Romain Gary elukäigule näeme, et nii läkski. Jahmatava järjekindlusega ja ehmatava ekstsentrilisusega suutis see naine programmeerida oma poja saatuse. Aga samas oli tema mõju nii suur, kestes kirjade näol ka üle surma piiride, et temast ilmajäämine jättis poja ellu korvamatu jälje.

Sellele kohati ülevoolavale dramaatilisusele lisaks on film aeg-ajalt naljakas, tragikoomiline, sisaldades justkui ka luiskelugusid, mille peale Gary samuti suur meister olevat olnud. Roman Kacewit mängib filmis Pierre Niney. Romani lapsepõlv möödub Vilniuses, noorus jätkub Nice'is Prantsusmaal, sõjaväeteenistus viib teda Londonisse ja Aafrikasse ning kogu aeg on tal meeles ema õpetussõnad, et ta peab elusalt kuulsaks saama, olema vapper, elama mitte oleskledes, vaid leegitsedes, seejuures teades, et inimest ei tohi naeruvääristada. Ning kogu aeg tuleb kirjutada, kirjutada, kirjutada...

Roman Kacewi esimene romaan avaldati 1945. a. Tõenäoliselt avaldub ka tema rohketest pseudonüümidest kuulsaimas – Romain Gary – tema fanaatilise ema mõju. Ühele oma kriitikust sõbrale olevat Gary kunagi öelnud, et see nimi tuleneb vene keelest, milles „гори“ (põle!) on tegusõna „гореть“ (põlema) käskiv kõneviis: „Sellest käsust ei ole ma oma loomingus ega elus kordagi kõrvale kaldunud.“