Elizabeth von Arnimi romaan „In the Mountains“ on kirjutatud 1920. aastal ja selle tegevus hargneb täpselt 100 aastat tagasi juulist novembrini. Nagu von Arnimil juba esimesest romaanist alates sagedaseks kombeks oli, on ka see kirjutatud peategelase päevikuna. 1914. aastal, Esimese maailmasõja eel oma mägimajas Šveitsis nii rõõmsalt koos sõpradega aega veetnud inglanna on viis aastat hiljem mägedesse tagasi pöördunud, et südamelähedases paigas toibuda sõjaahistusest ja sõprade ning lähedaste kaotusest.
Tinglikult võiks selle romaani kolmeks jagada. Esimeses kolmandikus, mis mulle kõige rohkem meeldis oma mõtiskleva olemuse tõttu, on peategelane läbielatust masendunud ja nukker. Ta harjub tasapisi eluga mägimajas, suheldes ainult oma majapidaja ning tolle abikaasaga.
„The war passed over me, as it did over everybody, like some awful cyclone, flattening out hope and fruitfulness, leaving blood and ruins behind it. /- - -/ The world is very horrible still, but nothing can ever be so horrible as killing.“
Kõik on teisiti kui enne sõda: mägimajas pole enam kunagisi sõpru, kellest on jäänud ainult mälestused. Ka looduse ilu hakkab inglanna oma vabatahtlikus paguluses taas märkama aeglaselt ja tasapisi. Seda virgumist kirjeldab von Arnim nii, et see mind lugedes haaras. Samuti oli huvitav jälgida inglanna arusaamu elust ning tema suurt kiindumust kirjandusse ja mälestusi sõjaeelsetest kohtumistest ning kirjavahetustest kirjanikega. Näiteks Henry Jamesiga, keda meie tunneme Varamu sarjas ilmunud „Daami portree“ kaudu.
Teises kolmandikus kirjeldab von Arnim ootamatult mägimaja juurde sattunud kaht naist mustas, kes, oh üllatust, on samuti inglannad ja kellega romaani peategelane peab kohustuseks suhtlema hakata. Šveitsi Alpid näikse olevat olnud möödunud sajandi alguse inglannade meelispaik, sest kuidas muidu juba ainuüksi ühe mägimaja juurde neid koguni kolm kokku juhtub. See selleks, aga igatahes palub peategelane ootamatud võõrad enda juurde elama.
„Every day we do exactly the same things: breakfast, read aloud; lunch, read aloud; tea, go for a walk; supper, read aloud; exhaustion; bed. How quick and short it is to write down, and how endless to live.“
Romaani algusosas nii hästi kirjeldatud kaunite mägede tervendavalt mõjult suundub rõhuasetus nüüd omavaheliste suhete raskele ja ebamugavale kujunemisele, mida mägimaja perenaine oma päevikus ikka endise soravusega ja kohati üsnagi skeptilis-sarkastiliselt kirjeldab.
„I want to see somebody who doesn't knit.“
Ehkki naised talle kummalistena tunduvad, hakkab ta nendega tasapisi harjuma ja tahaks nende kohta rohkem teada. See teadasaamine on aga mõnevõrra raskendatud.
„The sun dropped behind the mountains along to the west, and out went the light; with a flick; in an instant. And the crocuses, left standing in their drab field, looked like so many blown-out candles.“
Aeg-ajalt pöördub peategelane päevikus oma tuleviku-mina poole, kujutledes, kuidas ta vana naisena oma päevikut loeb. Need lõigud on hästi südamlikud.
„She will be so very comfortable herself, so done with everything, so entirely an impartial looker-on, that the rebellions and contortions and woes of the creature who used to be herself will only make her laugh. She will be blithe in her security. Besides, she will know the sequel, she will know what came next, and will see, I daresay, how vain the expense of trouble and emotions was. So that naturally she will laugh. 'You silly little thing!' I can imagine her exclaiming, 'If only you had known how it all wasn't going to matter!' And she will laugh very heartily; for I am sure she will be a gay old lady.“
Varem olen selles blogis kirjutanud Elizabeth von Arnimist ja tema romaanist „The Enchanted April“. Vt: http://iltaka.blogspot.com/2019/08/the-enchanted-april.html
Mõlemat romaani lugesin e-raamatuna Project Gutenbergist.
„In the Mountains“ on ilmunud paljudes väljaannetes ja erineva kujundusega; kaanepilte on internetis palju, ka siinsed kaks.
No comments:
Post a Comment