„The Enchanted April“ ehk Põgenemine Itaaliasse

1922. a väljaande kaas.

Põgenesin verd tarretama paneva nüüdisaegse krimikirjanduse juurest Itaalia lossi õiteküllaste õuede kevadisse idülli. Ei mäleta, kes juhtis mu tähelepanu ligi saja-aastasele romaanile – Elizabeth von Arnimi „The Enchanted April“, aga küllap oli see mõni paljudest võõrkeelsetest raamatublogidest, mida sageli vaatan.

Internetist ma ei leidnud, et mõni Elizabeth von Arnimi teos oleks eesti keelde tõlgitud, kuid ingliskeelsele lugejale on tema nimi senini tuntud. Seda niihästi raamatute kui ka kõmu kaudu: too üpris isepäine naine olevat mõnda aega olnud ulmeklassik Herbert Wellsi armuke.

1992. a filmi poster,
Polly Walker leedi Caroline osas.

„The Enchanted April“ ilmus 1922. a. Päris ära unustatud pole seda südamlikku romaani kunagi. Korduvalt on selle põhjal tehtud filme. Neist arvatavasti kõige õnnestunum on „Enchanted April“ (1992). Vaatasin selle raamatu lugemise ajal ka YouTube'st ära. Pehme ja leebe, hea vaheldus meie tõtakale igapäevaelule. Näitlejatest oli mulle kõige tuttavam Miranda Richardson.

Autor ütles oma romaani kohta, et see on neile, kes armastavad glütsiiniaid ja päikesepaistet. Lugedes tabasin end järelduselt, et praegusaja mõistes on tegemist hea naistekaga, populaarsete söö-palveta-armasta tüüpi raamatute eelkäijaga.

On lausa üllatav, kui vähe on naised tollest ajast saati muutunud, ikka igatsevad nad Itaaliasse lõõgastuma pageda, et seal hingele pai saada. Seda hingepaid pakub, aga ka analüüsib von Arnimi romaan küllaga, kuigi kohati veidi naiivsel kombel.

Neli omavahel võõrast naist tusasest Londonist on niisiis kokku leppinud, et veedavad kuu aega oma unistuste puhkusel päikeselises Itaalias. Mõni neist on abielupuhkusel, mõni tüdinud austajate pealetükkivusest, mõni uppunud mälestustesse. Õiterohkes lossiümbruses on lõpplahendus neist igale erinev. Kes näeb värskendunud vaate ja tundega oma abikaasat; kes õpib vaikuses mõtlema ja see on miski, mida tal senises elus vaja pole olnud; kes leiab mälestustest tagasitee elurõõmu juurde. Kõigis toimub üsna ruttu mingi muutus, kõigile pakub midagi lummav, nõiduslik, võluväeline aprill.

Miranda Richardson proua Rose Arbuthnoti osas.

„... but April came along softly like a blessing, and if it were a fine April it was so beautiful that it was impossible not to feel different, not to feel stirred and touched.“

Elixabeth von Arnimi teoseid saab alla laadida Project Gutenbergi veebilehelt:
http://www.gutenberg.org/ebooks/author/603
Postituses nimetatud film on tervikuna näha YouTube'is.

* Elizabeth von Arnim sündis 31. augustil 1866 Kirribillis Sydney lähedal Austraalias ja kandis siis nime Mary Annette Beauchamp. Üles kasvas ta Inglismaal, kus sõbrunes ka oma sugulase Katherine Mansfieldiga, kellest sai tuntud kirjanik.

24aastaselt abiellus Elizabeth Preisi krahvi Henning August von Arnim-Schlagenthiniga. Berliinis ja Arnimite suguvõsamõisas Pommeris elades kirjutas ta oma esimese romaani „Elizabeth and her Garden“ (1898). Sestsaati saigi tema eesnimeks Elizabeth.

1908. a abielu lahutati ja Elizabeth von Arnim pöördus koos viie lapsega tagasi Inglismaale. Järgmised aastad (kuni 1913) veetis ta põhiliselt Šveitsis ja Inglismaal koos Herbert George Wellsiga. 1916. a abiellus ta filosoof Bertrand Russelli krahvist vennaga, kuid kooselu kestis vaid kolm aastat. Seejärel elas Elizabeth von Arnim Inglismaal, Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal, kuni emigreerus 1939. a USAsse. Ta suri 9. veebruaril 1941.
Fotod internetist.