Henning Mankell
„Itaalia kingad“
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
Kujundanud Toomas Niklus.
Kirjastus Varrak, 2018.
„Kui king sobib, ei mõelda jalale“ (Zhuang Zhou) – see on üks krimikirjanikuna tuntud Henning Mankelli romaani „Itaalia kingad“ saatelausetest. Lugesin „Itaalia kingi“ ja selle iseseisvat järge „Rootsi kummikud“ päris järjest ja mõtlesin hulk aega, kas kirjutada neist raamatutest koos ühes postituses või siiski eraldi. Koos tuleks ehk liiga pikk, sestap jäi eraldi peale.
„Itaalia kingades“ ei ole Mankell krimikirjanik, sest otseselt kuritööde avastamisega ta selles teoses ei tegele, kuid tema krimikirjaniku loomus väljendub siin ikkagi: selles pidevas põnevuses, mis teeb raamatu poolelijätmise raskeks, sest kogu aeg saadab lugejat tahtmine teada, mis järgneb. Mida põnevat saab olla 66aastase erakliku eluviisiga mehe elus, kus külalisi napib ja aeg on täis mehe mõtisklusi olnust ja olevast, justkui poleks tal enam tulevikuks ootusi ja lootusi?
Itaalia kingad näikse Mankelli kui kirjaniku jalga hästi sobivat. Igatahes on raamatus itaalia kingi palju, nii värvilisi naiste omasid kui ka tagasihoidlikuma tooniga, kuid vägagi šikke meeste jalavarje. Kohati iseloomustab Mankell oma tegelasi kingade ja jalgade kaudu. See kukub tal hästi välja, sest: „ ...eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus“.
Eks ole ju nii, et kui inimesel on head kingad, muutub ta elujulgemaks, teeb uljamaid samme ning ei karda komistamist. Kui king pigistab, on liikumine raskendatud. Head kingad vajavad ka head kingseppa – sestap pole imekspandav, et „Itaalia kingade“ kohati üpris üllatuslike kõrvaltegelaste hulgast jääb silma ja meelde itaalia kingsepp, kes teeb oma tööd lugupidava pühendumusega. Kuidas ta on Rootsimaale sattunud, sellest lugegu juba igaüks ise. Igatahes on ta oma ala suur meister, õigupoolest isegi suurmeister.
 |
| Sisututvustus raamatu tagakaanelt. |
Fredrik kuulab jäälaulu ja hindab üksindust või vähemasti arvab seda hindavat. Ennast iseloomustab ta sõnadega: „Ma olen nagu mu paat, mis on puldankatte all kuival“. Tema ainsaks pidevaks külaliseks saareüksinduses on kohalik postivedaja, keda ta teab palju aastaid, kuid keda ta ometigi üldse ei tunne. Postivedaja peidab endas lummavat lauluhäält, samamoodi kui kõik saarestiku üksildased elanikud peidavad oma saladusi.
Fredrik joob suhteliselt palju – seda nii külmarohuks kui ka üksinduse ja rusuvate mõtete peletamiseks. Ta on elus kaotanud järje ja hämmastub, kui temaga hakkavad järjest juhtuma ootamatud sündmused, mis saavad alguse vana naise käimisraamiga koperdamisest mööda jääd. Harriet tuleb Fredriku minevikust, sest tal on midagi olulist öelda.
Veel mõni tsitaat, et aimu anda teose tundekeelest:
„Kui paljusid lubadusi me üldse mäletame? Unustame need, mida tahaksime mäletada, ja mäletame neid, millest tahaksime pigem vabaneda. Tühjad lubadused tantsivad meie ümber nagu varjud hämaruses. Mida vanemaks saan, seda selgemini neid näen.“
„Inimese elus jääb enamik reise teostamata... või siis reisitakse mõttes. Mõttelistes õhukoridorides lendamise eelis on see, et jalgadel on piisavalt ruumi.“
„Tänapäeval peavad vanad inimesed olema läbipaistvad kui klaas. Me parema meelega ei märka neid. Sina muutud ka aina läbipaistvamaks. Ema juba on.“
Ajastu edasiandmiseks nimetab Mankell mõnikord mõnda muusikapala. Eurovisioni 1964. a lauluvõistluse võitnud itaalia laul „Non ho l'etá“ Gigliola Cinquetti esituses, mille järgi peategelased kunagi tantsisid, on üks nendest. Meie tunneme seda lauluna „Ei ole ma veel selles eas...“, mis sai omal ajal raadio kaudu populaarseks Tiiu Variku esituses. Mõlema esitajaga on see laul ka YouTube'is, siia panen lingi itaalia algversioonile: https://www.youtube.com/watch?v=Utd9cHBPfRA
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Vaata ka: Henning Mankell „Rootsi kummikud“.
No comments:
Post a Comment