Istusin bussis. Olin bussi sisenedes reisisaatjale maksnud piletiraha kakskümmend senti, paigutanud oma rohked reisikotid istmete vahele ära ja nüüd ootasin oma peatust. Kuhu ma sõitma pidin, seda ei mäletanud, aga lõppsihiks oli seejärel rongile minna ja Tartusse sõita.
Sõitjaid oli palju, igas peatuses tuli keegi peale või väljus. Buss läbis Kroodi, mõtlesin, et näe, polegi sinna varem sattunud. Siis möödus veel hulk kauneid ja vähem kauneid kohti, seejärel hakkasime Hagudisse jõudma. Ütlesin reisisaatjale, et istusin vist valesse bussi (või valele poole sõitvasse bussi), ta vastas, et teab seda ja käskis mul lõpp-peatuses istuma jääda, et siis viiakse mind sama raha eest ringiga tagasi...
Selle kuumalaine ajal olen ma päris palju igasuguseid sekeldamisunenägusid näinud. Mõned ööd tagasi korraldasin kontserti. Üks kena habemik araablane, umbes niisuguse välimusega nagu kuningapoeg, kes hiljuti Tallinnas käis, mängis imelist muusikat ja kuulajad olid mu muusikavalikuga rahul...
Ühel ööl maksin mingi uhke hotellirestorani puhvetis arvet. Raha võeti peaaegu kaks korda rohkem, kui ost tegelikult maksis. Siis avastasin, et mu valge sall, midagi Haapsalu salli taolist, on kadunud. Kuni seda otsisin, varastati ära mu mantel. Seejärel, vahetult enne ärkamist, sain aru, et ka käekott on läinud...
Kuuma aja unenäod… Ma poleks neid siia kirja pannudki, kui mu tänaöise bussiunega poleks mõni tund hiljem haakunud tänane postitus Seth Godini praktiliste näpunäidete blogist. Ta kirjutab, et elus edasijõudmiseks on vaja meeles pidada, et valesse bussi istutakse sageli ja sihilejõudmiseks ei ole mõtet valesse bussi jääda, vaid tuleks maha astuda ja õigesse bussi minna.
Nojah, aga kuidas sa unenäos suurte kompsudega sekeldades ikka bussi vahetama hakkad?
No comments:
Post a Comment