Mitch Albom „The Time Keeper“

Lugemisega umbes kümnendale leheküljele jõudnud, tabasin end mõttelt, kui eriliselt ilus raamat see on. Mitch Albomi romaan „The Time Keeper" (2012) on kirjutatud kaunilt ja kargelt, nii et kõike on lihtne kujutleda. Ja mingil seletamatul kombel tekitab efekti, nagu oleksin ma seda kõike, mida loen, juba varem oma sisimas teadnud, kuigi loen seda teksti esmakordselt ja see on mulle uus. Nii et ühesõnaga: meeldis. Paelus. Päris lõpus vajus justkui kergelt ära, aga see enam üldmuljet ei häirinud.

Mitch Albomi raamatud on minu jaoks väga meloodilised ja musikaalsed. Küllap tuleneb see autori muusikaarmastusest. Igatahes hakkab neid lugedes minus miski helisema.

Eelmised Mitch Albomi raamatud, mida oma nn suveprojekti raames lugesin ja millest siin blogis kirjutanud olen, olid eelkõige surmast ja teispoolsusest, mis sellele järgneb. Surm on ka „Aja hoidja“ teema, kuid tähendusrikkamaks kujuneb aja tajumine, selle kulutamine, suhted, mis meile antud aja jooksul tekkivad, armastus ja teised hingeliigutused, mis meid mõjutavad. Kõik see on kirja pandud segades muinaslugu tõsieluga – ma ei tahaks siin kasutada sõna „fantaasia“.

Inimkonna esimene aja mõõtmisest huvitunud mees ei tea, mis on aeg. Ta loendab ja mõõdab kõike ettejuhtuvat, paneb tähele Päikese ja Kuu liikumist, jõudes nii päevade loendamiseni, paneb tähele varjude liikumist, jõudes nii kellaajani.

„There are as many expressions with „time“ as there are minutes in a day. But once, there was no word for it at all. Because no one was counting. Then Dor began. And everything changed.“

On Paabeli torni ajastu. Ajamõõtja naine sureb, heitunud ajamõõtjast saab Aja Isa.

„You might think him a myth, a cartoon from a New Year’s card – ancient, haggard, clutching an hourglass, older than anyone on the planet. But Father Time is real. And, in truth, he cannot age.“

Aastatuhandeid istub ta koopas ja kuuleb inimkonna ohkeid, kogu kurbust, sest aeg möödub inimestest hoolimata ja inimesed tahaksid aega juurde.

„Banished to this cave, he must listen to the world’s every plea – for more minutes, more hours, more years, more time. He has been here an eternity. He has given up hope. But a clock ticks for all of us, silently, somewhere. And one is ticking even for him. Soon Father Time will be free.“

Sellest lõputust ohete ja soovide voost eristuvad kaks häält, mis kuuluvad inimestele, keda Aja Isa peab aitama, et koopavangistusest pääseda. Nii kohtuvad ühes New Yorgi kellakaupluses Paabeli torni ajastu inimene Dor ja Facebooki ajastu tütarlaps Sarah Lemon, kes end õnnetu armastuse pärast tappa tahab. Ka teise hääle omanik, eakas ärimees Victor Delamonte tuleb kellakauplusse. Ta kavatseb oma surnukeha külmutada, et sajandite pärast ärgata igavesse ellu. Kuid enne tahavad nad mõlemad osta kella ja on sestsaadik enese jaoks ootamatute sündmuste keerises...

Mõni tsitaat (minu tõlkes):
„Ainult inimene tunneb halvavat hirmu, mis ei valda ühtki teist olendit.  Aja möödumise hirmu.“

„Sellest ajast, kui hakkasime arvestama aega, ei rahulda meid miski.“

„Lihtne rõõm elada päikesetõusust päikesetõusuni oli kadunud.“

* * *
See oli niisiis kuues raamat, mida Mitch Albomilt järjestikku lugesin.
Kahe esimese kohta vaata siit:  Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Viies:  Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“

Üks Albomi raamat on mu „suveprojekti“ raames veel lugeda jäänud. Aga see on paksem ja pidavat olema eelmistest hoopis erinev.
1210.