Kui inimestel on väga halb, mõtlevad nad oma lähedastele, sageli ka neile, keda enam elavate kirjas pole. Tihti on siis tunne, et midagi on ütlemata jäänud, midagi tahaks veel küsida, korrata uuesti ammu unustatut, mis kuskil mälupõhjas elab, olla veidigi veel koos nendega, keda enam pole.
Just sellele tundele rajanebki Mitch Albomi romaan „For One More Day“ (2006) endisest pesapallurist Charley „Chick“ Benettost, kelle elu on läinud nii allamäge, et ta otsustab sooritada enesetapu. Koguni kaks katset ei õnnestu. Lapsepõlvekodus väikelinnas, kuhu ta ebaõnnestunult tagasi pöördub, kohtub ta ootamatult kaheksa aastat tagasi surnud emaga. Korraga on kõik nii, nagu poleks midagi muutunud, sest tunne, et ema elab, haarab Charleyt jäägitult. Ta saab emalt palju uut teada, aga meenub ka palju vana, lapse ja noorukina läbielatut. Tulevad meelde seigad, mil ta on ema alt vedanud, ja selgub tähendus, mis vanematel ta elus on olnud.
On öeldud, et Albomi romaan vastab küsimusele: „Mida teeksid, kui saaksid olla veel ühe päeva kellegagi, kelle oled kaotanud?“ Aga muu hulgas on Albom väga sügavalt ja mõistvalt kirjutanud ka lahutusest, laste tunnetest pärast seda, kui isa või ema on nad maha jätnud. Ta nendib, et praegu on olud paremad, kui olid vanasti – praegu vähemalt selgitatakse lastele, miks vanemad lahku tahavad minna, aga varem oli lahkuja lihtsalt ühel päeval kadunud ning perel tuli ilma temata hakkama saada, kusjuures lapsed pidasid sageli end toimunus süüdlasteks. Nad ei teadnud enam, kelle omad nad on, kas isa või ema, ja keda peaksid armastama.
„For One More Day“ on väga lihtsalt ja sooja südamega kirja pandud teos armastusest, ema kirjadest, pereelu juhtumitest – kõigest, mis inimese elus toimub, tähtis on, alati püsivana näib ja ometi nii kiiresti möödub.
Mõni mõte:
„But every family is a ghost story. The dead sit at our tables long after they have gone.“
„I don’t know what it is about food your mother makes for you, especially when it’s something that anyone can make – pancakes, meat loaf, tuna salad – but it carries a certain taste of memory.“
„“You can find something truly important in a minute,“ she said.“
„But behind all your stories is always your mother’s story, because hers is where yours begins.“
Mitch Albom on öelnud, et kirjutatu peegeldab paljuski tema enese suhteid emaga ja mitu raamatus aset leidvat sündmust on ta ise läbi elanud. Selle teose ongi ta pühendanud oma emale Rhoda Albomile.
„For One More Day“ ilmus 2006. a ja oli Albomi teine romaan, mis saavutas samuti kui esimene („Viis inimest, keda kohtad taevas“) kohe suure tunnustuse. Lugejad on seda nimetanud oodiks emale ja kirjutanud, et Albomi raamat pani neid oma vanemaid teistsuguse pilguga vaatama ja neisse paremini suhtuma. Eesti keeles pole seda minu teada ilmunud, mõnes blogis on seda mainitud pealkirja all „Veel üksainuke päev“.
Justkui täitumatute unistuste sümbolina on romaanis korduvalt juttu Chicki ema Pauline „Posey“ lemmiklaulust „This Could Be the Start of Something Big?“, mida lauldi 1958. a populaarses „The Steve Allen Show“s:
https://youtu.be/05pU6l4PEJw
Albom meenutab ka, kuidas sama laulu esitas Bobby Darin:
https://youtu.be/yIZh0JHT6lY
See oli kolmas raamat, mida Mitch Albomi omadest lugesin. Esimese kahe kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
No comments:
Post a Comment