Kuumarabandus. Vaatamisi ja lugemisi

Eile sain kuumarabanduse. Minu mäletamist mööda esimest korda elus. Noorena küll minestasin kuuma pärast paar korda, ükskord mingis järjekorras seistes – tollal olid igal pool pikad sabad. Teised korrad pole meeles. Soojamaa reisidel olen ennast hästi tundnud. Vaid ühel korral, kui mu toakaaslane oli palavast toast hoolimata ahelsuitsetaja, oli mul sant olla.

Aga niisugust tunnet nagu eile pole mul varem olnud. Ei oska seda hästi kirjeldadagi. Teadvust küll ei kaotanud, aga järsku hakkasid tohutud külmavärinad. Täielik vappekülm. 25kraadises toas, kus aken lahti, aga õhk ei liikunud. Nii suured külmavärinad, et ei jaksanud ega tahtnud muud, kui vatiteki alla kerra tõmbuda. Nii lõpmatult külm oli, aga higine ma polnud. Veidi hiljem taipasin ka juua. Umbes pooleteise tunniga toibusin. Tänaseks on kõik kombes, ainult jaksu on veel vähevõitu.

See vatiteki alla pugemine pole küll üheski kuumarabanduse õpetuses kirjas, aga mulle tundub, et see oli antud juhtumi puhul kõige õigem tegu. Andis leevendust. Ärge siiski igaks juhuks järele tehke. Õpetuste kohaselt tuleb ju hoopis eemaldada võimalikult palju riideid ning nahka jahutada niiskete külmade lappidega.

Muidugi juhtus see siis, kui kedagi peale minu kodus polnud. Aga läks õnneks. Arsti ei kutsunud. Nüüd tuksun tasapisi jälle tervise poole. Teen oma tavapärast meditatsiooni. Joon tavalisest rohkem vett. Ainult et kogu aeg tahaks magada.

ETV+ hakkas eile näitama kaheksaosalist venelaste eelmise aasta seriaali „Anna Karenina“. Eilse vahejuhtumi tõttu jäi see mul vaatamata, aga õnneks on igal osal nädalane järelvaatamise võimalus. Vene Annadest on mulle seni kõige rohkem meeldinud Tatjana Samoilova 1967. a. Üldse on maailmas üle 20 filmiversiooni „Anna Kareninat“. Neist viimatine meil nähtu Keira Knightleyga. Kuulsaimad vist Greta Garbo ja Vivien Leigh mängitud. Usun, et ka seekordne variant ei jää viimaseks. Annat mängib selles Jelizaveta Bojarskaja (populaarse "Kolme musketäri" tähe Mihhail Bojarski tütar). Anna loo jutustab selles seriaalis tema pojale Sergeile hulk aastaid hiljem Vronski.

Raamatutest jäi pooleli Janet Fitchi „White oleander“. Filmi ei ole ma näinud, aga raamatule leidsin viite Murca blogist – aitäh! – ja on küll väga poeetiliselt kirja pandud kurb lugu, kuid mitte päris minu jaoks. Muide, leidsin internetist, et „Valge oleander“ on olnud ka Winfrey Oprah' raamatuklubi (Oprah's Book Club) aastaraamat 1999. a.

Moblafoto on eelmise nädala loomaaia ülasemetsast. Küllap on need õied nüüdseks ära õitsenud.