Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“

Chimamanda Ngozi Adichie
„Pool kollast päikest“
Sarjast „Moodne aeg“.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk.
Kirjastus Varrak, 2018.

Nigeeria noore naiskirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie (sünd 1977) romaani „Pool kollast päikest“ valisin Varraku märtsikuisest lugemispakkumisest, sest see meenutas mu ammuseid mälestusi.

1978. a, kui töötasin ajalehe Noorte Hääl toimetuses, pakuti mulle võimalust sõita kaheks nädalaks noorsooturismibüroo Sputnik grupis Kameruni ja Nigeeriasse. Eestist sõitis toona sinna paarkümmend noort, teist sama palju oli Tatari ANSVst, aga nendega puutusime suhteliselt vähe kokku. Kameruni me tookord siiski ei saanud, sest seal leidis aset suur looduskatastroof ja turiste ei võetud vastu, kuid selle võrra pikenes meie Nigeerias viibimine.

Olime tollal üle pika aja üks esimesi turismigruppe Nigeerias üldse. See riik oli elanud üle suuri vapustusi. Kuid Biafrast meile siis kuigi palju ei räägitud, sest see oli veel kaheksa aastat hiljem nigeerlaste jaoks masendavalt valus teema. „Pool kollast päikest“ tõi mulle palju toona nähtut värskelt meelde, alates tolmust ja värvidest, sellestsamast kollasest päikesest, mis raamatu kaant ja pealkirja ehib (pool kollast päikest on sümbol Biafra lipult), ja sealsetest noortest igbodest, jorubatest, binidest, hausadest jt.

Adichie romaan on kirjutatud ülipõnevalt. Ka tõlge on väga hea. Tõlkija Triinu Pakk on raamatule teinud Nigeeria ajaloo ja romaani autori elukäigu kohta põhjaliku järelsõna „Õnnelik Aafrika feminist maailma traagikat tasandamas“. See annab raamatule minu silmis päris palju lisaväärtust, selgitades nii mõndagi, mis ehk muidu jääks lugejatele arusaamatuks. Tsiteerin järelsõna: „Adichie ise on ütelnud, et osalt ajendaski teda raamatut kirjutama teadmine, et Nigeeria koolides ei õpita Biafra kohta kuigi palju – „Nigeeria nagu enamik riike matab maha selle osa oma ajaloost, mis talle ebamugav tundub.““

Kuigi Biafra ja kodusõja, veresauna ja näljahäda ning ravimipuuduse, julmuse ja vägivalla kirjeldamine võib ehk mõne lugeja raamatu juurest eemale peletada, on „Pool kollast päikest“ igati lugemist väärt. Adichie romaan on tugevatest tunnetest ja ulatub inimloomuse pindmistest kihtidest selle sügavusteni. On raske öelda, kas tegu on sõja- või armastusromaaniga.

Adichiel on õnnestunud oma tegelased kirjutada niisugusteks, et lugeja hakkab neile peaaegu kohe kaasa elama ja kaasa tundma. 13aastaselt Isanda juurde teenriks tulnud Ugwu saatus mõjub köitvalt; poisi sirgumine meheks, tema esialgne naiivsus, tohutu õpikirg ja sõjaga seotud üleelamised, tema esimesed armumisedki on kirja pandud erakordselt veenvalt. Justkui tema pilgu läbi näeb lugeja ka enamikku romaani teistest tegelastest.

Isand Odenigbo läheb oma revolutsioonilise loomuse tõttu kohe kaasa igbode eraldumispüüdega, kolleegid ülikoolist ja sõpruskond jagavad tema vaateid. Tema kaunis ja veetlev elukaaslane Olanna, kes rikkast perekonnast pärit naisena kannatab raskelt ühiskonna ebaõigluse pärast, omandab oskuse igas olukorras hakkama saada.

Olanna salapärane kaksikõde Kainene hakkab oma ärinaiseoskusi rakendama hoopis põgenikelaagrit juhatades, andes teiste päästmiseks kas või omaenese elu. Briti ajakirjanik Richard, kes on tulnud Nigeeriasse Igbo-Ukwu põnevaid nöörmustriga anumaid vaatama, armub kummastavasse Kainenesse ja muutub Biafra patrioodiks.

Neile peategelastele lisaks on mahukas romaanis kirjeldatud paljude inimeste ränkraskeid üleelamisi, aga ka nende vaibumatut elulootust ja -jõudu. Nigeeria üks kuulsamaid kirjanikke Chinua Achebe on Adichie kohta öelnud, et tegemist on noore kirjanikuga, keda on õnnistatud iidsete jutuvestjate andega.

Raamatus on nimetatud Nigeerias noil aastatel populaarseid lauljaid: eelkõige Rex Lawsonit, aga ka Osadebet jt. YouTube'ist saab nende muusikat kuulata ja see aitab romaani veel paremini sisse minna. Tõika, et Biafra hümniks võtsid igbod Sibeliuse „Finlandia“ viisi, raamatus küll pole, kuid eks anna seegi fakt tunnistust, et maailm on uskumatult väike ning miski meie lähinaabruses võib ootamatult haakuda hoopis kaugemate kantide sündmustega, meid puudutades ja sidudes.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt ka blogipostitust teise Nigeeria kirjaniku romaani kohta: Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“.

* Kui keegi soovib lisaks lugeda mu kunagisi muljeid Nigeeriast, leiab need siit: https://teedelt.wordpress.com/tag/nigeeria/. See on ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979 ilmunud reisikiri „Päike kui kuumendav punkt“, lisaks mõned fotod ja postkaardid.