Tasapisi, veidi kevadiselt

Täna kl 18.15 algas kevad. Magasin tema saabumise sõna otseses mõttes maha. Läksin päeval tunnikeseks tukastama, aga uni venis pikemaks. Kuid hangede olukord, millega hommikuse tuisu ajal poes käies tutvust olin teinud, polnud ka pärast kevade ametlikku saabumist oluliselt muutunud. Nii talvist kevade algust ei mäletagi. Siiski, kui lindude rändekaarti vaadata, on nad usinasti lõunamaalt tulemas.

Blogipäisele andsin ka kevadise ilme (internetist leitud vabakasutuspildi abil), kuigi praegu kuigi usinalt blogida ei kavatse. Elu võib ju hangedest hoolimata lillelisem olla.

Tasapisi, vastavalt filmide vaatamisele täiendan märtsikuu lõpuni seda postitust. Homme on saatekavas järgmine film, aga vaatan seda vist jälle järelvaatamisest, sest samal ajal alustab ETV+ taas kord 12-osalise „Seitseteist kevadist hetke“ näitamisega. Olen nii selle aluseks oleva samanimelise raamatu autori Julian Semjonovi kui ka Stirlitzi osas säranud Vjatšeslav Tihhonoviga kohtunud ja neid on seda sarja vaadates hea meenutada. (21. märtsi õhtul: Vaatasin nüüd 17 hetke esimese osa ära ja oleksin nagu päris uut filmi vaadanud, sest minu endised mälestused sellest on mustvalged, aga nüüd on tegemist 2009. a taastatud variandiga, mis on värviline.)

ETV+le olen tänulik ka möödunud nädalal lõppenud kogu omaaegse Sherlock Holmesi kultusfilmisarja (11 jagu, 1979–1986, Lenfilm) näitamise eest. Hea nostalgialaks oli!

Raamatumuljetest kirjutamisel on praegu ka vaheaeg. Varraku poolt märtsis pakutud nimistust valisin lugemiseks Nigeeria naiskirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie romaani „Pool kollast päikest“, mis veel pole ilmunud. Ootan põnevusega, sest olen ise palju aastaid tagasi Nigeerias käinud.

1180.