Lehed
▼
18/09/2017
Tuttav, kes kogus naeratusi
Kord ammu oli mul tuttav, kes kogus naeratusi. Astus lihtsalt tänaval inimese juurde ja palus teda naeratada. Enamasti naeratati. Mõni küsis, miks. Mõni ei naeratanud, vaid vaatas kurja pilguga. Siis naeratas mu tuttav ise. Ta naeratas nii neile, kes talle naeratasid, kui ka neile, kes talle ei naeratanud.
Siis otsustas ta naeratusi jäädvustada. Ostis fotoaparaadi, astus inimese juurde ja palus teda naeratada. Enamasti naeratati, lubati ka pildistada. Mõni ütles kohkunult, et ei taha pildile jääda, sest hambad pole ilusad. Mõni jälle naeratas ka ilma hammasteta. Mõni ei kavatsenudki naeratada, vaid sai kurjaks. Päris pahaseks kohe. Mõni käratas, et ärgu tuldagu teda segama. Siis naeratas mu tuttav ise. Ta naeratas nii neile, kes pildistada lubasid, kui ka neile, kes talle ei naeratanud.
Aastad läksid. Fotosid naeratustest sai järjest rohkem. Kord arvas tuttav, et peaks hakkama neid albumisse panema. Ostis paksu albumi ja fotonurgad ka. Aga suri enne ära, kui pildid albumisse jõudis panna.
Tuttava lesk vaatas veel hulk aastaid neid naeratusi. Ühel päeval aga sidus pildid paelaga kokku ja sõitis sõbrannale suvilasse külla. Vaatasid sealgi neid naeratusi ja otsustasid siis pildid ära põletada. Lõkketules said naeratustest tillukesed lendlevad sädemed. Siis kustusid needki.
Kes ütles, et naeratus on tugevam kui surm?
Pilt internetist: „Naeratav ingel“, tuntud ka kui „Reimsi naeratus“, paikneb Reimsi katedraalil ja on loodud millalgi ajavahemikus 1236-1245.
No comments:
Post a Comment