Julian Fellowes „Lõpetamata minevik“

Julian Fellowes
„Lõpetamata minevik“
Kirjastus Varrak, 2017.
Inglise keelest tõlkinud Pille Kruus.

Mulle meeldisid nii telesari „Oru valitseja“, milles Julian Fellowes lord Kilwillie'i mängis, kui ka maailmakuulus sari „Downton Abbey“, mille stsenarist ja lavastaja ta oli. Sestap oli üsna ootuspärane, et ka tema romaani „Lõpetamata minevik“ („Past Imperfect“, 2008) lugesin.

Ehk küll see raamat tõenäoliselt köidab igas eas lugejaid, võivad elamused nende kõikide jaoks olla väga erinevad. Et tegevus hargneb kahes ajas, tolles 1960ndate aastate lõpu lõpetamata minevikus, ja üsna lähedal meie olevikule, 2008. aasta paiku, võivad nooremaid rohkem huvitada tollaste noorte möllupidude ja seltskonnas debüteerimise kirjeldused, mõnevõrra ka see, kes toonastest noortest saanud on, vanemate lugejate jaoks on aga romaan nostalgiline tagasivaade oma noorusajale ja neljakümne aasta vältel toimunud arengutele.

Süžeeliin, kunagiste sõprade ja hilisemate vaenlaste kohtumine, millel üks neist – Damian –  napilt enne surma palub, et teine otsiks üles tema kunagise sõbratari, kellel võib olla temaga laps, hargneb rohkete  tegelaste kaudu järjepanu kuni romaani lõpuni, enne kui jutustaja teatab, kes see laps on. Tähelepanelikum lugeja võis selle küll ka romaani keskel ära aimata, kuid mitte ilmtingimata.

Raamatututvustuses öeldakse, et otsirännakud viivad jutustaja tagasi aega, kus justkui kõik oli muutumises – ja oligi, kuid mitte alati oodatud suunas. Selle muutumise kirjeldusi oligi mul kõige huvitavam lugeda. Fellowes on 1960ndate aastate olustiku kirjeldamises sama täpne, nagu oli filmilindil Downton Abbey’ ülemteener – kõik on millimeetri pealt paigas, iga viimne kui volang ja lipsuke paikneb debütantide kleitidel just nii, nagu nende harmooniline ilu seda ette näeb. Kuid naiivselt üles löödud tüdrukud ise ei olegi nii süütukesed, kui võiks arvata. Nendega juhtub mõndagi. Sama kehtib edevate ennasttäis noormeeste kohta. Ja see on põnev.

Eri ajastute võrdlemine ei ole jutustaja jaoks kerge. Ta ise ütleb, et talle „on kuidagi masendavalt mõjunud see, et ma olen pidanud võrdlema seda, mida me noorena arvasime, et meid ees ootab, sellega, mis tegelikult tuli.“
Isa noogutas. „Tsiteerides sinu vanaema, võrdlemine on võigas.“
„Ja ka  mõttetu, aga see ei takista meil seda tegemast.“ Miskipärast oli mulle tähtis, et ta mind mõistaks. „Aga asi on enamas. Ma ei saa hästi aru, mida inimesed oma eluga peale hakkavad. Damian on võib-olla oma jälje jätnud, kuid keegi teine meist mitte.“
„Kõik ei saa olla maailmakuulsad miljardärid.“
„Ega peagi olema, aga kõigil on tarvis tunda, et nad on osa millestki mõttekast. et nende elul oleks lõppude lõpuks mõte ka laiemas kontekstis. Aga kuhu mina kuulun? Mida mina olen teinud?“

Sündmustiku arengu kõrval on sisukad Fellowesi arutlevad kõrvalekaldumised olustiku ja moraali võrdlustesse, kuidas oli toona ja kuidas on jutustaja otsinguaastatel. Mõned neist võrdlustest sundisid mind ja küllap sunnivad ka teisi raamatu lugejaid võrdlema sealseid olusid siinsetega. Näiteks arutleb jutustaja tema täiskasvanuelu jooksul Londonis toimunud muudatuste üle, „millest kõige suuremad ei ole röövimised ja üleüldine kuritegevus, isegi mitte mustus ja vedelema jäänud prügi, mida keerleb ja uitleb hunnikute viisi reelingute ja plataanipuude vahel, oodates asjatult, et keegi selle ära koristaks. Hoopis purjus inimesed on need, kes on mitte ainult Londonis, vaid peaaegu kõigis linnades tänavapildi kuulekate kodanike jaoks parajaks põrguks muutnud. /---/ Miks ei saa tänapäeva riigijuhid aru, et nende ülesanne on kontrollida antisotsiaalset käitumist, mitte inimese eraelu, reguleerida meie tegemisi seoses teistega, mitte neid, mis puudutavad vaid meid endid? Vahel tekib paratamatult tunne, et meie kultuur on lõpukorral, pidevas eituses, keerleb tühikäigul.“

Kirjutasin need tsitaadid siia ja mõtlesin, et peletasin Fellowesi raamatu ühiskondlikuma poole esiletoomisega ehk eemale need, kes kergemat lugemist otsivad. Ei maksa peljata, Fellowesil on õnnestunud vaaritada maitsekas ja paeluv segu, millest leiavad lugemisväärset nii näiteks naistekate sõbrad kui ka need, kes raamatutest tõsisemat mõtlemist otsivad. Niisuguste segude tegemise retsept on tal hästi käes, sestap võiks „Lõpetamata minevik“ ka värvikaks ja vaatamakutsuvaks filmiks saada.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt samal teemal: blogis Sõber Raamat.