Blogirännud – 8: kui ajakirjandus on mannetu

Elupõlise ajakirjanikuna, kes nüüdseks on aktiivsest tegevusest küll üsna eemale jäänud, on mul ühtaegu ebameeldiv ja meeldiv tunne, kui näen, et mõni blogija ajakirjandusest mäekõrguselt üle on nii teemasid tõstatades kui ka neid käsitledes. Ebameeldiv sellepärast, et ajakirjandus jälle kord mannetu on. Meeldiv sellepärast, et uuesti veendun, kui asjalikke ja teraseid inimesi maailmas leidub.

Mõni päev tagasi nägin, et Eesti Ekspress (või on see Delfi) on taas välja pannud  2012. aasta loo hooldehaiglas kannatavast tuntud filmimehest. Lugu kogub klikke ja on päeva loetavamaid makstud lugusid. Leht teenib selle pealt häbenemata. Kui lugejad vana väljapanekut kritiseerisid, ilmus pealkirja märge, et tegu on arhiivilooga. Iseenesest poleks selles ju midagi paha, kui lugu ei  kisuks lahti leinajate vanu haavu, sest mees on juba neli aastat surnud, ja annaks uusi teadmisi, näiteks ülevaate sellest, kas nonde aastate vältel midagi muutunud on, olgu paremuse või halvemuse poole. Aga seda ei ole.

Samal ajal on Tavainimese blogis selle teema süvakäsitlus – sellest, kuidas on lood praegu. Tavainimene on üldse täpse ja konkreetse mõtlemisega, probleeme märkav ja kajastav, aga see tekst on eriliselt tugev. Soovitan lugeda. Valus hakkab...

Elust ja inimestest kirjutavad mu meelest alati huvitavalt ja piltlikult (kuid Tavainimesest erinevalt) Ritsik, Tilda ja tarakanid, Vaalade kalmistu, veel mitmed teised, kellest kirjutan ehk edaspidi, sest mul on tahtmine taas ellu äratada oma blogirändude rubriik, mis täpselt aasta tagasi tukkuma jäi.