Kogujad: Proua Tiia utekari

Selle loo peategelasel on homme sünnipäev. Palju õnne! Lugu ise ilmus ajakirjas Elukiri 2006. a oktoobris. Proua Tiia oli mulle silma jäänud ühiselt reisilt. Nüüdseks on tema kogu(d) täienenud, aga lugu ma täiendama ei hakanud. Olgu, nagu oli.

Proua Tiia utekari
Linda Järve

Elukirja Gotlandi reisil oli üks daam väga rõõmus, et sai oma kogu täiendada kenade lambapostkaartidega. Lambad on sel saarel au sees, sestap ka kaardivalik suur.

Tiia Paeväli on Rahvusvahelise Eesti Filatelistide Seltsi Estonia juhatuse sekretär. REFS Estonia jätkab 1931. aastal asutatud filateeliaseltsi vaimsust ja hoiab ülal margikogumise traditsioone. Tiia Paeväli jaoks on margikogumine, millele on lisandunud ka postkaartide ja ümbrike kogumine, olnud peretraditsioon. See oli nii tore, kui ta õhtutundidel sai arutleda nüüdseks siitilmast lahkunud abikaasa Antsuga ühe või teise margiga seotu üle.

Enne kui proua Tiiale Keilasse külla läksin, lappasin taas läbi ühe vana lasteraamatu. Oleme ju põlvkonnast, kellele väga meeldis läti kirjanike Cīruli  ja Imermani 1957. aastal ilmunud raamat „Kuuenda klassi aare“, mis pajatas sellest, kuidas kahe kooli õpilased margikogumises võistlesid, oma kogu täiendasid ja hoidsid. Eeskuju pakkus see, kui hoolikalt nad markidesse suhtusid. Tänu lustakatele tegelastele Peetrile, Anna-Kellale, Indulisele, Maiale, Romanile jt oli seda tore lugeda ja polnud imeks panna, et noil aastatel väga paljud lapsed marke kogusid. Mitte ainult tolle raamatu pärast, aga filateelia oli üldse populaarne ning kogumisõpetusi ilmus ajakirjanduses palju.

Proua Tiia kogujahuvi on pärit siiski hilisemast ajast, aga ometi kooliga seotud. Poeg Jaanus õppis toona Kohtla-Järvel praeguse Järve Gümnaasiumi teises või kolmandas klassis, kui vana filatelist Lembit Pupp soovitas poisikesel hakata marke koguma ja saatis markidevahetuse asjus kirja Saksa DV Sammlerexpressi, kus see kirjasõprade kuulutuste hulgas ilmus. Vastuseid tuli sadu, sest ega kirjutajad teadnud, et tegemist oli koolipoisiga. „Siis hakkasid issi-emme kogumisega tegelema,“ meenutab Tiia Paeväli.

Algul koguti Nõukogude Liidu marke (kogus on peaaegu kõik alates 1961. aastast ilmunud margid), samuti Kuuba, Mongoolia, Saksa jt nn demokraatlike riikide marke. Olemas on vanad, sõjaeelse Eesti margid ja täielik kogu pärast Eesti taasiseseisvumist ilmunud marke.

Tiia Paevälile on eriti armsad jõulumargid, mida tal on kaks suurt albumitäit kõikvõimalikest maadest, suurriikidest pisikesteni välja. Kui õhtud pimedaks ja pikaks kipuvad, siis on nendest tillukestest rõõmsatest värvipiltidest lähtuv  hingerahu eriti märgatav. Jõulumarke on ta kogunud nüüdseks kümme aastat ja umbes sama kaua on talle meeldinud ka lambaid kujutavad margid. Kord ütles üks tuttav, et kui ta juba „lambamarke“ kogub, miks siis mitte lammastega postkaarte. Tõepoolest, miks mitte. Nüüdseks on proua Tiia „lambakarjas“ paarsada kaarti. Reisidelt kaasa toodud, sõpradelt kingiks saadud, teiste kogujatega vahetatud.

Enamasti kogutakse mingeid erilisi marke ja kaarte (näiteks tuletõrjeautosid, karumõmme jne kujutavaid) siis, kui nendega on seotud koguja amet või nimi. Reedame nüüd saladuse: Tiia Paeväli neiupõlvenimi on Utt. Koolis olevat teised lapsed teda selle nime pärast narrinud, aga nalja sai siis, kui ta töötas ühes asutuses Põdra ja Siku nimelistega. Helistajad naersid tihtipeale, et on vist loomaaeda sattunud. Muidugi on tema jaoks tore näha utekesi postkaartidel ja markidel.

Huvi äratab seegi, et ega lammastega marke väga palju pole ja ka kaartidel eelistatakse enamasti kujutada kiisukesi-kutsukesi – ilmselt lähevad need üldised lemmikud müügiks paremini. Aga kogujal on alati põnevam, kui tema kogutavaid objekte pole liiga palju. Siis jaksab nende kohta ka paremini teavet hankida, kogu on enamasti täielikum ja seda on kergem süstematiseerida.

Üks kogumisobjekt on Tiia Paevälil veel. Kui ta hakkas rääkima „tappidest“, ei saanud ma võhikuna alguses midagi aru. Need on Eestis ilminud postkaardid, mis on trükitud Tõravere trükikojas ja mille taga on lisaks trükikoja nimele kirjas ka „Tartu Postkontor TaP-...“ (punktide asemel on kaardi number). „On huvitav, kui suures valikus ja mitmekesiseid kaarte on selline suhteliselt väike trükikoda tootnud,“ ütleb proua Tiia.

Filateelia ja filokartiaga tegelevad Eestis vist enamasti keskealised ja vanemad inimesed. Noortel on rohkem arvutihuvi. Ka proua Tiia lapselapsed on öelnud, et nende klassis ei kogu keegi marke. Nojah, kirjugi saadetakse ju järjest vähem. E-post on paljude jaoks ainus, mida nad tunnustavad. Aga nii tore on vaadata eritemplitega ümbrikuid, samuti mitmesuguste maade ja maakohtade templitega ümbrikuid. Mis saab olla ilusam kui jõulupildiga ja -margiga ümbrik või mõne väikese Eesti maakoha (näit Palamuse, Hiiumaa jt) ühe või teise üritusega seotud postkaart, mark ja eritempliga ümbrik?

Kohalikud haruldused köidavad kollektsionääre alati. Võhikul on margi-, ümbriku- ja postkaardikogudest palju avastada, aga koguja enda jaoks on tegu veelgi põnevama maailmaga, sest tema on enamasti rikkam oma mälestuste ja juurdeuuritu võrra.

Üks raamat tuli mul proua Tiiaga vesteldes veel meelde – Mirabilia sarjas ilmunud Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, kus filatelistide keskel möllavad kired tapmiste ja tagaajamisteni välja. Kas ka selline elupool on talle tuttav? Proua Tiia naerab vastu: „Ma ikkagi ei ole filateelia alal nii tugev spetsialist. Ma olen rohkem amatöör oma lammaste ja jõulumarkidega. Minu kogud on mitte varandust, vaid hingesoojust täis.“

© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 10, 2006. Foto loo juurde tegi Tiit Koha.