Jean-Pierre Minaudier' „Grammatika ülistus“

Jean-Pierre Minaudier
„Grammatika ülistus“
Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff
Kirjastus Varrak, 2017

Usun, et professor Aristele oleks see raamat meeldinud.

Minu ülikooliaastad algasid Paul Ariste sissejuhatusega keeleteadusse. Neile loengutele oli omane samasugune elegantne vallatus kõrvuti laialdaste teadmistega nagu Minaudier' „Grammatika ülistusele“. Kas Ariste just kõigega selles kirjatöös nõustunud oleks, ei söanda ma arvata, aga igatahes pakkunuks talle pinget selle esprii ja ta istunuks ülikooli kohvikus heameelega niihästi raamatu autori kui ka tõlkijaga ühe laua taga ja rääkida olnuks neil paljust.

Samuti on „Grammatika ülistus“ võrreldav paremate teostega kunagisest menusarjast „Maailm ja mõnda“, kuigi Minaudier ei pajata muljeid ühest konkreetsest maast, kuhu  ta oma reisikohvritega jõudnud on, vaid sellest keeltekeedukatlast, kus kõiki maailma keeli koos vaaritatakse ja milles erinevad koostisosad hõrku maitseid annavad. Kusjuures need keelekulinaarsed matkad viivad ka maakera kõige kaugematesse ja kättesaamatumatesse punktidesse, näiteks lapsepõlve unistustemaade eksootilistesse paikadesse.

Minaudier rõhutab, et ta pole keeleteadlane, vaid pelk grammatikahuviline, kelle jaoks keel on eelkõige kultuuriline nähtus. Tema raamatu pealkirja võinuks ehk tõlkida „gerundiumi poeesiaks“. Väsinud peaga ei ole mõtet seda raamatut lugema hakata, kuigi autori teadmised ja vaimukused võivad ka väsimuse minema peletada. Ehkki „Grammatika ülistus“ võiks olla aukohal lingvistikahuviliste laual, võib see paeluda iga terava mõistusega lugejat, kes ootamatuid seoseid ja sõnademängu armastab.

Tõlkija on selle raamatu puhul pigem nutikas kaasautor ja seda autori enda soovil, et teost Eesti kultuuriruumi jaoks ümber kohandada. Mis on õnnestunud.

Mulle meeldis selle hästi komponeeritud ja kena kaanekujundusega (Denis Dubois) teose puhul ka Minaudier' eesmärk „kaitsta ja illustreerida joonealust märkust kui kirjandusžanri, mida liigagi paljud kirjanikud on kahjuks ülekohtuselt eiranud“. Tema 100 joonealust märkust on raamatule oluline ja lugemisväärne lisa.

Äraarvamismängu võimalust pakuvad aga lehekülgi ääristavad 122 tsitaati autori grammatikaraamatutest, mille puhul võib mõtiskleda, mis keelest see lausejupike küll pärit on ja mida ütleb, et seda siis raamatu lõppu jõudes teada saada.

Üks tsitaat ka, et anda aimu selle raamatu lustlikust laadist:
„Kuid maailma kõige imelikum keel on ilmselt Põhja-Austraalias hinge vaakuv kajardildi keel, kõigi lingvistide unistus: see näitab suurepäraselt, et kõnelejate arvu ja keele tähtsuse vahel pole mingit seost, kuna kajardildi keelt pole tõenäoliselt kunagi rääkinud rohkem kui mõnisada täielikus eraldatuses elavat kütti ja korilast, kelle panus Tolstoi pärandi levitamisse on minimaalne, kuna Anna Arkadjevnaid leidub nende kandis kahetsusväärselt vähe; haistan koguni võimalust, et niisuguse moodsa  leiutise nagu „rong“ tõlkimiseks pole nende keeles vajalikku sõnagi.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Eelteadete kohaselt on eesti kirjanduse ja kultuuri vahendaja Prantsusmaal estofiil Jean-Pierre Minaudier tänavuse kirjandusfestivali HeadRead külaliste hulgas ja teda saab kuulata Kirjanike Maja musta laega saalis 25. mail.