Ajast, aja- või ajuvabalt

Täna hommikul avastasin ootamatult, et keegi on ühe päeva ära varastanud. Olin täiesti kindel, et täna on kolmapäev, aga mulle tehti selgeks, et olevat ikka neljapäev. Eile oli minu meelest teisipäev ja neid asju, mida ma tavaliselt kolmapäeviti teen, ei olnud ega ole ma sel nädalal teinud. Kuidas siis päeva kadumine võimalik on?

Minust targem peab süüdlaseks hiljutist suveaja keeramist, et see keeravat ka kuupäevad segamini. Aga kuupäevanumbrit teadsin ma küll, ainult nädalapäevad olid sassis ja isegi nüüd, neljapäeva õhtul, on mul tunne, et neljapäev on alles homme.

Nagu sellest veel vähe oleks ärkasin ma hommikul mõttega, et siis, kui saadakse aru, et aeg kulgeb inimesest sõltumatult, omatahtsi ja omasoodu, ollakse vaba. Seda mõista oli hea ja kergendav.

Siis jäävad ära kõik manipulatsioonid ajaga, oled ainult sina ja sulle sünnist surmani antu. Ja paradoksaalsel kombel ei ole siis vaja ka ühtki vabaaja veetmise keskust, sest kui aeg on vaba, siis on ta aeg iseeneses ja veedab ennast ise, hoolimata kübetki sinu kõikvõimalikust sekeldamisest. Kuhu ja kui kiiresti aeg kulgeb, kas mõnda päeva ära jättes või mõnda tundi juurde tekitades, kas alguse või lõpu poole, see on täiesti iseasi.

AJ tänasel moblafotol on Parditiik, kus ka pardid kulgevad omasoodu.