Nädala naerukoht: nõiapiiga Lenini voodis

Hulk aega ei ole ma nii südamest naernud, kui eile Venemaa "Selgeltnägijate tuleproovi" vaadates. See oli tõeline nädala naerukoht!

Tegevus toimus Moskva lähistel Gorkis, endises miljonär Savva Morozovi majas, kus oma elu viimastel aastatel elas poolhalvatud Lenin ja kus ta ka suri 21. jaanuaril 1924. Sensitiivid viidi majja ühekaupa, silmad olid kaetud ja nad ei teadnud kus ja kelle ruumides viibivad, vaid pidid selle ära arvama ja asjaoludest võimalikult palju rääkima. Muuseumitöötajad valisid igaühele neist välja erineva toa - kellele kabineti, kellele raamatukogu, kellele vannitoa, aga Marilyn Kerro viidi tuppa, kus Lenin suri.

Kaetud silmadega neiu keeras end peaaegu kohe surivoodi poole ja moondus haigeks inimeseks, kelles nii televaatajad kui ka muuseumitöötajatest ja ajalookirjanikust eksperdid Leninile omaseid jooni nägid. Marilyn elas oma nägemusse nii sisse, et kui tal silmadelt side eemaldati ja ta voodit nägi, heitis ta sinna pikali.

Naerukrampides olid nii üliehmunud eksperdid, kes rõõmustasid siiski peagi, et nõid nii habras on, et voodit ära ei lõhu, kui ka kindlasti suur osa saate vaatajatest. Marilyn ei teadnud, kelle voodis ta on. Alles hiljem, transist väljununa, kui talle selgitati, et lauakesel on surimaskid, arvas ta ära, et tegemist on Leniniga, kellest ta oli koolis õppinud.

Nõukogude võimu aastatel olnuks Lenini voodisse (ja eriti surivoodisse, mis muuseumieksponaadina püha oli, kuigi tegelikkuses kes teab mitmes voodi koopia) pikali heitmine olnud väga rangelt karistatav. Seda nii kriminaalselt kui ka poliitiliselt vaadates, suure pühaduse rüvetamine. Aga ajad ja olud on väga palju muutunud ja nüüd ajab kogu seik oma ootamatusega vaid naerma (kuigi võib arvata, et Lenini fännklubi, kes Venemaal rohkearvuline on, oli eesti nõia peale väga tige).

Nõukogude Liidus oli omal ajal liikvel palju anekdoote sellest, kuidas Leniniga kohtunute arv pärast tema surma iga aastaga suureneb. Kuigi inimesed vananesid ja surid, rohkenes nende hulk, kes väitsid, et nad on Leninit tema eluajal näinud, temaga rääkinud. Keegi ju seda kontrollida ei saanud ja inimesed olid varmad niisugustest olematutest kohtumistest pajatama, arvates, et see neile kasu toob. Kuid anekdoote sellest, et keegi oleks Lenini voodis lamanud (noh, kui Krupskaja ja Inessa Armand välja arvata), ei olnud. Sellest ei juletud isegi mõelda.

Nüüd aga oli kogu seik lihtsalt väga koomiline puänt ühe kunagise suurriigi tõekspidamistele, Marilyn Kerro aga sellega kindlalt ajalukku sisenenud.