Need, kes eile valimiskogus hääletuslehe tühjana kasti panid, jätsid oma töö tegemata. Veelgi enam, nad ei mõelnud riigile ja rahvale, vaid mingitele "tagatubadele", intriigidele, erimeelsustele, "mängurõõmule". Sel vanal naisel, kes trollis ütles, et nad peaksid oma söögi- ja sõidukulud tagasi maksma, oli õigus.
Kõik valikud ei ole lihtsad. Tunnistan, et kui ma oleksin olnud valimiskogu liige, oleks minulgi tekkinud raskusi. Päris seda kandidaati, keda oleksin tahtnud valida, ei olnud, aga omad plussid olid kõigil. (Miinused ka, aga neist ma siinkohal ei räägi.)
2008. aastal olen siin blogis kirjutanud, et pr Kaljurand saaks hakkama ka Eesti presidendi väärika ametiga, aga samamoodi saanuksid sellega hakkama ka eile viimasesse hääletusvooru jõudnud Siim Kallas ja Allar Jõks – kumbki omamoodi, aga riigimehe selgroogu neil on. Mart Helme üritas valimiskarussellil anda oma parima. Mailis Repsi oli debattidel kõige huvitavam jälgida, tema areng, sõnakus ja südi meel olid silmanähtavad ning suure pere emana on ta kindla peale hea logistik, oskab masinavärki käima panna nii pereelus kui ka riigis. Nii et eile lörtsiti ära mitu üsna head presidendikandidaati. Pole kindel, et järgmised valikud paremad on.
Kui nüüd 3. oktoobril Riigikogus keegi tõesti kibekähku ära valitakse,
siis tekib küsimus, miks Riigikogu seda juba esimesel korral ei
võinud/saanud/tahtnud teha. Milleks oli vaja kogu nn presidendirallit,
seda mõttetuks osutunud palagani?
Eilse valimiskogu teemadel võiks targutada palju, nagu ka selle üle, kas Eestil on üldse presidenti vaja või mitte. Aga kurvem on see, et meie riigil kulub liiga palju auru tühikäigule.
Üks ebameeldiv seik jäi eile veel silma. Nimelt näitas ETV valimiskogu ülekande vahele mitut klippi, seal hulgas ka seda, kuidas meie riigi praegune president kinnitas Kadriorus ametisse oma ametiaja viimased ministrid – Jürgen Ligi ja Maris Lauri. Ta kirjutas oma allkirja ja suundus siis aupaklikult seisvaid ministreid õnnitlema. Kogu asi kestis paar minutit ja kogu selle aja president... nätsutas. Väga paha oli seda vaadata.
Lõpetuseks üks lugemissoovitus: enne kui presidendivalimistega edasi minna, võiksid kõik asjaosalised kas esmakordselt või uuesti lugeda Fr. R. Kreutzwaldi "Kilplaste" kuueteistkümnendat peatükki "Kuidas Uppakallo ülemisand kilplastele oma tulekut laskis kuulutada ja kuidas kilplased kiiresti endale uue peavanema valivad". Sellest on palju õppust võtta!
EDIT: 28. sept 2016. Esilekerkinud kokkuleppekandidaat KK-st ei oska ma midagi arvata, sest ei tunne teda ega tea temast eriti, kuid kogu kokkuleplusliku "valimise" protseduur, mida Riigikogus 3. oktoobriks kavandatakse, on vastuolus mu arusaamaga õiglusest.
No comments:
Post a Comment