Sinu lehtede vari...

2008

Eile jätsin hea kaaslasega hüvasti. Olime umbkaudu 30 aastat kõrvuti olnud, ta kasvas mu silme all suureks, liigagi suureks, kuni väsis.

Alguses kasvas ta väikeses lillepotis mu töökabineti aknal - poeg oli sinna mõned sidruni või apelsini või mandariini või kreebu seemned torganud. Hiljem, kui ta juba elujõulisem oli,  sai suurema poti ja kasvukohtki muutus - tõin ta koju.

2009

Siis tuli ta lausa ämbrisuurusesse potti kasvama panna ja puu, mitte enam puuke, sirgus laeni. Oleks edasigi kasvanud, aga lagi takistas ja potti ei mahtunud piisavalt toitu. Aga ta oli väga vastupidav ja vähenõudlik. Tema all oli tore istuda. Kui veel telekat vaatasin, vaatasime saateid koos, raamatulugemiselgi oli see päikest armastav puu hea kaaslane.

2010

Jõuluajal oli mu kodupuul piduaeg. Siis sai teda ehitud ja kindlasti oli ta ka oma meelest väga ilus. Jõulupuuna teenis ta meie peret ligi paarkümmend aastat - nii on tema tõttu vähemalt kakskümmend kuuske jäänud metsa alles.

2013

Vist sai talle saatuslikuks see, et tal lae vastu kooldunud ladva maha lõikasin. See tegi ta kurvaks. Ka mujalt oli oksi aeg-ajalt kärpida vaja. Vanadusega tulid lehtede kuivamine ja kolletamine, ühel aastal olin ka kaua kodust eemal ja selle ajaga kuivas mitu oksa.

Õitsema ega viljuma ei hakanud ta kunagi, aga oli muidu armas. Hoidis mind lehtede varjus. Selle puu sõprus oli truu sõprus. Palju ustavam kui mõne inimese oma...

Nüüd on järel veel vaid paar oksa lillevaasis ja mälestus.