Laurent Binet „HHhH“

Laurent Binet
„HHhH“
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar
Kirjastus Varrak, 2016.

Mind on alati paelunud dokumentaalromaanide autorite kirjeldused sellest, kuidas nad oma tegelaste kohta on kõikvõimalikku materjali kogunud, seda liitnud, lahutanud, korrutanud ja jaganud, nõnda saades tulemuseks tegelase ja sündmustiku, kellest ja millest nad sageli midagi ei teadnud, ei saanudki teada, sest nood on teisest ajastust, aegadest ammu enne autori sündi. Aga luud saavad liha, inimesed iseloomu, sündmused mingisuguse voolavuse ja sünnibki kõik, mis kunagi eksisteeris, ühe võimaliku variandina. Ning on lugeja asi, kas ta selle variandi omaks võtab, midagi juurde mõtleb või siis ükskõikseks jäänuna lihtsalt loetuks märgib.

Noor prantsuse autor Laurent Binet restaureeris oma esikromaanis „HHhH” (2010) ühele Natsi-Saksamaa ohtlikumale mehele, okupeeritud Tšehhoslovakkia ning Böömimaa protektorile Reinhard Heydrichile tehtud atentaadiks – operatsiooniks „Antropoid“ - ettevalmistumise ja selle põhjused. Üsna põhjalikult püüdis ta iseloomustada nii Heydrichit kui ka atentaadi toimepanijaid ja nende abilisi. Kõike seda saadab kiindumus autori unelmatelinna Prahasse ja valu Tšehhimaa paljude külade pärast, rohkete hukkunute pärast.

Lugema meelitas mind tõik, et  kuigi olen oma elu jooksul lugenud palju raamatuid Teise maailmasõja kohta, teadsin Heydrichist vähe. Nüüd sain oma teadmisi täiendada nii, et köitvaks lisandiks kujunes autori teekond oma tegelase juurde – kõik see, mida võiks lausa eeskujuks võtta lugeja, kes kavatseb ka ise kunagi dokumentaalžanriga jõudu proovida.

Tsitaate:
„Loodan lihtsalt, et läbi paksu ja ilustava võõbakorra, millega näen seda muinasjutulist lugu kattuvat, jääb paistma ka ajaloolise tõe kirgas selgus.“

„Kuid tuleb tunnistada, et kirjanduslikust vaatepunktist on Heydrich suurepärane karakter – justkui oleks doktor Frankenstein  kirjandusajaloo suurimatest koletistest kokku pannud  ühe tõeliselt hirmuäratava olevuse. Ainult et Heydrich ei ole koletis, kes oleks sündinud paberil.“

„Teen  sellest loost oma isikliku asja. Sellepärast segunevadki minu kujutlused aeg-ajalt tõestatud faktidega. Nii see kord on."

Ma ei hakka siin avama raamatu omapärase pealkirja saladust, sest see selgub lugejale romaani keskel. Ma ei hakka siin üles lugema ka neid rohkeid preemiaid, mida tegelikult ju algaja autor pärast dokumentaalromaani ilmumist pälvis.

Üsna pilklikud olid autori arvamused teiste samateemaliste teoste – raamatute ja filmide – kohta, muutudes nii pisikesteks kirjanduslikeks kokkupõrgeteks teiste loojatega. Kes dokumentaalromaani lugemisega lõpule on jõudnud, neile soovitaksin lugemiseks ka neid paarikümmet lehekülge, mis kirjastaja Binet' „HHhH” esiktrükist välja jättis. Päris huvitav on lugeda, mida Binet prantsuse-ameerika kirjaniku Jonathan Littelli menukas raamatus „Les Bienveillantes“ („Heasoovijannad“, 2006) nii kõvasti kritiseeris, et see ilmuda ei tohtinud. Need leheküljed leiduvad online-ajakirjas The Millions, kus need ilmusid Binet' loal 2012. a: http://www.themillions.com/2012/04/exclusive-the-missing-pages-of-laurent-binets-hhhh.html

Võib-olla võinuks neid lehekülgi eestikeelses variandis kommentaariga mainida. Aga muidu mulle Anti Saare tõlked meeldivad, nii mõni aeg tagasi ilmunud Pierre Michoni „Pisikesed elud“ kui ka seekordne „HHhH”, mis kumbki ei ole tõlkimiseks kerged raamatud juba üksnes oma sisutiheduse ja mitmetahulisuse tõttu. See, et ühes kohas Švejk oli kirjutatud i-ga, on väike viga.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.