Kunstiteadlane Evi Pihlak kirjutas siis ajakirjale sellest, et Eestis on kunstiajaloolastel oma klassikaline professorikuju. "See on kunstiteaduste doktor professor Voldemar Vaga, kes on meie ainsa, spetsiaalselt eesti lugejale koostatud üldise kunstiajaloo autor ja keda tunneme ühtlasi varasemate sajandite eesti kunsti uurijana ning mitme põlvkonna kunstiajaloolaste koolitajana Tartus." Professor külastas esimest eesti kunsti näitust Tallinnas juba 1909. a.
Evi Pihlak kirjutas niisiis Nooruses prof Vaga elukäigust (sünd 29. mail 1899) ja sellestki, et "...jõudnud oma akadeemilise kuulsuse tippu, valmistas Voldemar Vaga kunstihuvilistele veel ühe üllatuse. 1984. aasta suvel leidis Tallinnas Kunstimuuseumis aset tema akvarellide ja joonistuste näitus, 85-aastane debütant tekitas tõelise hämmelduse. Kunagi varem ei olnud ta näitustel esinenud. Kuid selgus, et juba varasest noorusest pärinenud joonistusharrastus ja akvarellimine ei olnud õieti kunagi katkenud."
Ja mis oli sel näitusekirjeldusel ühist minu värsiridadega? Käisin seda näitust 1984. a vaatamas. Saadud muljest kirjutasin luuletuse. Seda pakkusin avaldamiseks koos teiste luuletustega, millest osa siis Loomingus ilmusid, see aga mitte. Siis küsitigi, miks esimeses reas just 1939. aastanumber seisab. Et kas on tegemist Eesti Vabariigi ihalemisega... Aga asi oli palju lihtsam, nimelt rippusid pildid näitusel tookord just nii: üleval variant ammusest 1939. aastast, all samade piltide (ja kohtade) uuem töötlus 1982. aastast. Kui nüüd Evi Pihlak mõni aeg hiljem sellest näitusest kirjutas, panin omagi "ilmumata arvustuse" tema ülevaatele lisaks:
PROF. VAGA NÄITUSELT
1939. 1939. 1939. 1939.
1982. 1982. 1982. 1982.
Nii nad ripuvad.
Oli noor mees 1939.
On vana mees 1982.
Lossis on pildid,
vanad pildid, mis uuesti loodud.
Mis oli enne, on nüüd.
Mis on nüüd, oli enne.
Kõik täis noorpõlve elusinist.
Voldemar Vaga suri 22. veebruaril 1999, sajast aastast jäi puudu mõni kuu. Tema akvarellide imeline sinakas toon on mul senini meeles.
No comments:
Post a Comment