Lehed

23/01/2016

Vaatamisi ja lugemisi: sõna jõust, üheotsapiletist ja Londoni linnast


Olen jaanuaris lugenud kuut raamatut, seitsmes on pooleli. Nende hulgas on olnud üks ajalooline päevik, üks krimka, kolm ulmekat. Aga kõige tugevama mulje jättis mõneti ootamatult Mikk Sarve „Sõna jõud“ (Kirjastus Pilgrim, 2012), mida ehk pärimuslik-etümoloogiliseks lugemiseks võib pidada.

Midagi sootuks uut selles minu jaoks nagu polnudki, aga Sarv on oma lühitekstid suutnud kirjutada tihedateks mõttepärliteks, mis raamatus loovad mõttekee, mille ühte otsa jääb ka lugeja pidama ja oma mõttekäike loetule lisama. Esmapilgul võib arvata, et see umbes 200 leheküljega raamat saab hästi ruttu läbi, tegelikkuses jäin ühe või teise lühiloo kallale mitu päeva juurdlema.

Igatahes ootan päris suure huviga ka Mikk Sarve uue raamatu „Kuu“ lugemist, sest kui üks mees ikka ligi 40 aastat on Kuuga seotud uskumusi, tõlgendusi, uurimusi kogunud ja endas läbi seedinud, siis võib tulemus huvitav olla.

Raamatukatkendit sõna jõust saab lugeda siit:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/raamatukatkend-mikk-sarv-sona-joud?id=65554520

Vaatamistest on täna õhtul eelviimast korda ETV ekraanil „Downton Abbey“, mida vist pikemalt tutvustama ei pea ja mis mulle oma filigraanse peene- ja taktitundelisuse poolest väga meeldib.

Lõpule on lähenemas ka meie omamaine teledraama „Üheotsapilet“ (TV3), mida olen vaadanud järelnoppijana. Sellel sarjal on väga ilus mõte ja palju väga häid näitlejatöid. Eriti on mulle meeldinud Guido Kanguri ja Hans Kaldoja rollilahendused. Tulekul on 10. osa, kus põhiroll Mari Lill-Tammel, kelle etteastet ootan põnevusega.

Kirjastuse Varrak jaanuarikataloogi põhjal ootan lugemiseks peagi ilmuvat Peter Ackroydi raamatut „London: Lühibiograafia“. Niiöelda eeltööna enne selle raamatu minuni jõudmist olen vaadanud Ackroydi mitmesuguseid filme ja saatelõike, mida ta on teinud selle linnaeluloo kallal töötamise ajal ja lõpul. YouTube'is on neid palju ja neist saab õige tunde kätte.

Muljetavaldavad on tema poolt History kanalile tehtud filmid Londonit ahistanud tulekahjudest ja kohati kontrollimatust rahvamassist. Suurlinn avaneb kui inimelude agregaat, kui tapja ja kui looja, tulles oma katastroofidest välja iga kord tugevamana ja jõudu juurde saanuna. Olles ühtaegu nii koletuslik kui ka inspratsiooniallikas. Aga sellest kõigest kirjutan siis, kui olen Ackroydi Londoni-raamatu läbi lugenud.

Postituse avapilt on eile hilisõhtul pakaselises metsas tehtud jalutuskäigult juba päris ümmarguseks muutunud Kuu all.

No comments:

Post a Comment