Minuvanused mäletavad Ljudmila Gurtšenkot juba tema esimestest sammudest kinolinal - kuulsaks laulmisest komöödiafilmis "Karnevaliöö" (1956, pilt ülal), millele järgnes vähem menukas olnud "Tütarlaps kitarriga", siis aastaid unustust, mida kuulujutud põhjendasid näitlejanna alkoholilembusega, aga mille põhjuseks nüüd on pakutud seda, et Gurtšenko keeldus saamast KGB informeerijaks ja KGB maksis talle kätte. Seejärel uued filmid, kontserdid, lemmiklaulud, populaarsus, uued kuulujutud, rohked abielud, teeneliseks ja rahvakunstnikuks nimetamised jne. Pidev sära ja särts kuni surmani 2011. a.
Olen nüüdseks ära vaadanud selle kõik 16 osa. Filmisarja nimetatakse melodramaatiliseks eluloofilmiks ja see hõlmab viitkümmet aastat Ljudmila Gurtšenko elust alates sünnist 1935. a ja lõpetades rahvakunstnikuks saamisega 1980. aastatel. Aluseks on tema autobiograafiad "Minu täiskasvanud lapsepõlv" ("Мое взрослое детство" 1982), "Aplaus" ("Аплодисменты" 1987) ja "Ljusja, stopp!" ("Люся, стоп!" 2002).
Eesti juurtega noorel näitlejannal Julia Peresillal on raske roll. Pihkvast pärit Julia Peresild (s 1984) on sel aastal mänginud juba kaheksas filmis ja filmisarjas, ta on Venemaal ülinõutud näitlejanna, saanud palju tunnustusi nii riiklikul kui ka rahvalikul tasandil. Ljudmila Gurtšenko osa ei tahtnud ta kohe kuidagi vastu võtta, kuni lavastajad talle selgeks tegid, et nad ei otsi välist sarnasust, vaid asetavad rõhu peategelase iseloomule, tema ettearvamatusele, tulisusele, sagedastele kapriisidele ja kahjatsemistele. Kui Peresild Gurtšenko eluloo ja loominguga põhjalikult tutvus, sai ta aru, et tahab seda osa, et näidata, kui vähe oli Gurtšenkos iseloomujooni, mida rõhutas viimaste aastate kõmuajakirjandus, ja kui suureks ja raskeks tööks oli ta valmis oma rollide nimel.
Võib ette ennustada, et vaatajaskonnas põhjustab see üsna huvitav filmisari tohutult palju vastakaid arvamusi. Juba on leitud, et Julia Peresild kohe üldse ei sobivat Ljudmila Gurtšenkot kehastama. Ei ole sarnane, ei laula nii hästi, ei ole nii elegantne ja maagiline, ei piisa temperamenti, ei säravat... Samas on ka neid, kes on veendunud, et ta saab sellega üle ootuste hästi hakkama.
Toitu jätkub ka kõmuhuvilistele, sest käsitletakse nii Gurtšenko rohkeid abielusid kui ka lahkhelisid tütrega. Ka on Venemaa lavastajad, näitlejad ja lauljad alailma andnud põhjust igasugusteks kuulujuttudeks, aga selles filmis on niihästi Gerassimov, Makarova, Mihhalkovid, Eldar Rjazanov, Mark Bernes kui ka paljud muud kultuurielust teada nimed ja tegelased. Mõned neist ei ole filmis oma pärisnimedega, aga Gurtšenko eluloo tagamaade teadjad mõistavad väga ruttu, kes on kes. Nii et intriige on filmis palju.
Filmitud on Moskvas ja Peterburis. Gurtšenko lapsepõlvelinnas Harkovis ei olnud seoses Ukraina sündmustega võimalik filmida, sestap "mängib" Harkovi osa Viiburi.
Aldonin on öelnud, et on valmis oma sarjale osaks saavaks kriitikatulvaks, aga tahtis seda teost luua kiiresti, et olla esimene, kes teeb Gurtšenkost filmi - nii olevat ta lauljannale lubanud veel tolle eluajal. Peresild omakorda on öelnud, et tahab Gurtšenkot mängida nii, nagu lauljanna ennast oma raamatutes kirjeldas, ja loodab, et telepublik ja kriitika teda selle eest lõhki ei kisu.
Kopin siia eilse kommentaari ühelt mu blogi lugejalt, kes kirjutas sellest FBs:
ReplyDeleteIK: "Ljudmila Gurtšenko oli ka minu suur lemmik, õieti on ta seda veel praegugi. Mäletan, et nägin lapsena "Karnevaliööd" televiisorist ja film oli ilusasti eesti keelde dubleeritud. Ehk seetõttu jäigi see film mulle eredalt meelde. Biograafia-seriaalist olen seni näinud vaid esimest kahte osa, rohkem pole kahjuks aega olnud."