Andrus, kursusekaaslane

Eilne hommik tõi surmasõnumi. Andrust pole enam.

50 aastat tagasi suvel sõitsin rongiga Tartusse ülikooli. Olime kolmekesi jaamas kokku saanud, tuttavad juba sisseastumiseksamite algusest: Andrus, Eha ja mina. Sealtpeale ühel kursusel. Tore rongisõit oli, täis tulevikulootusi ja suuri ootusi eesolevatele ülikooliaastatele.

Andrus on meie kursust ja ülikooliaega üsna hiljuti meenutanud siin: "1970nda aasta lend, mis astus ülikooli aastal 1965"

Foto 1970. aastal ülikooli lõpetanud ajakirjandustudengitest on samuti pärit selle meenutuse juurest. Foto tagarida on nüüdseks teispoolsusesse astunud: Andrus, Peeter, meie Juhan, Toivo, Leili. Mind sellel fotol pole, lõpetasin aasta hiljem.

Andrus õppis ülikoolis ajakirjandust ja sotsioloogiat. Sai tuntud sotsioloogiks, oma sotsioloogiafirma juhiks, hinnatud õppejõuks ja arvestatud ütlemisega targaks meheks.

Minagi õppisin ülikoolis ajakirjandust ja sotsioloogiat, aga hakkasin tööle ajakirjanikuna. 

1981. a olime Andrusega koos suures eesti kultuuri tutvustavas grupis, mis kuu aega sõitis kultuurirongiga mööda BAM-i vastavatavat läänelõiku. Kirjutasin sellest reisist väikese raamatu, milles on ka foto vatijopedes ehitajatele loengut pidavast Andrusest. Mäletan, et siis arutles ta, et ei saanudki täpselt aru, kas pidas nüüd loengut komsomoli löökehitajatele või vangidele, keda samuti BAM-i ehitusel palju töötas.

Eriti tihenesid meie kokkupuuted 1990ndatel aastatel, mil Õhtulehe jaoks tihtipeale kirjutasin ülevaateid Saar Polli küsitlustest, mida Andrusel oli tavaks Rahvusraamatukogu ruumides ajakirjanikele ja muudele huvilistele tutvustada.

Üks puutepunkt oli mul Andrusega veel. Olin hulk aega selle noorteajakirja peatoimetaja, mille üks asutajaid ja paar aastat ka peatoimetaja oli olnud Andruse isa Ants Saar.

1999. a kirjutasin Andrusest pikema loo "Õpetajate Lehele": "Andrus Saar teab, mida ühiskond mõtleb".  Kui 2008. a panin omakirjutatud isikulugudest kokku raamatu "Eestimaa ilu", jõudis lugu Andrusest ka selle kaante vahele. Kui Andruselt raamatu jaoks fotot küsisin, tunnistas ta mulle esmakordselt, et ega tal vist kuigi kauaks enam elupäevi pole. Aga oli veel, kuigi haigusega võideldes, siiski mitu pikka aastat.

Varsti on meie kursuse kokkutulek, viiskümmend aastat ülikooli astumisest...

* * *

Panen selle kunagise "Õpetajate Lehele" kirjutatud loo ka siia:

ANDRUS SAAR TEAB, MIDA ÜHISKOND MÕTLEB

Andrus Saar on Eesti tuntumaid sotsiolooge, firma Saar Poll asutaja ja juht. “Ma tean, millises riigis ma elan ja millised protsessid siin toimuvad,” on ta enesekindel. Eesti edukad inimesed peavad Saart parimaks Eesti eliidi tundjaks, sest tema firma uuringud kirjeldavad sageli inimesi, kes langetavad otsuseid.

Mees, kes teab, mida ühiskond mõtleb, alustas kooliteed Tallinna 17. Keskkoolis ja läks 46. keskkooli uue hoone valmides sinna üle. Käis tavalises, mitte kunstikallakuga klassis. Peab tollast Mulla tänava kooli piisavalt vabameelseks ja uuendustele pürgivaks.

Koolis köidavad uuendused

“Meid hariti ikka kõvasti. Mitte igas koolis ei õpetatud esteetikat, häid kombeid, kunstiajalugu ja muud eluks vajalikku, et teha meid haritud inimesteks. Legendaarne Urve Buschmann andis ajalugu. See oli mu edaspidise elu jaoks hea kogemus, kui ta klassis valitseva korralageduse kohta ütles nii, et see mul tänini meeles on: “Mul on tunne, et ma tõstan praegu laudas sõnnikut.” Klass ehmatas vaikseks, sest meil õppisid ikkagi väga nutikad inimesed,” meenutab Saar.

Tema kõige ahistavamad ja kõige meeldivamad mälestused on seotud matemaatikaga, mis polnud kaugeltki ta lemmikaine.

“Mulle hakkas tohutult vastu niisugune formaalne lähenemine, kus ülesande lahendust üldse ei vaadatudki, vaid hindamise aluseks sai hoopiski lahenduse lõpust puudunud punkt. Hinne võeti alla sõltumata töö sisust.

Mu pinginaaber oli matemaatikas väga tugev. Kord lahendasime ülesandeid kiiruse peale ja mina sain kõik esimesena õigesti valmis. Õpetaja süüdistas mind sellest hoolimata pinginaabrilt mahakirjutamises. Püüa siis tõestada, et sa pole kaamel,” on Saar praegugi veel õpetajale pahane.

“Kaheksandas klassis tuli meile pooleks aastaks asendusõpetaja. See oli fantastiline. Ta oli väga innovaatiline inimene ja tegi matemaatika äärmiselt põnevaks. Oma ebatraditsioonilise lähenemisviisiga suutis ta meid kõiki tööle panna. Kui ma tema käest matemaatikas “kolme” sain, siis olin lausa õnnelik,” kirjeldab Saar kogemust, mida nimetab äärmiselt meeldivaks.

Õpetajaks ei tahtnud, õppejõuks oli

Andrus Saar pole kunagi tahtnud õpetajaks saada. Et ta pärast keskkooli läks Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda eesti filoloogia osakonda, siis tuli ka pedagoogikapraktika läbi teha. “Õnneks oli see klassiväline töö. Sõitsime õpilastega suusatama. Pärast seda tundus mulle, et saan lastega päris hästi hakkama. Aga teaduskonna valikuks sain impulsi vist väga põnevalt eesti keele õpetajalt Viive Ruusilt ja erakordselt inglise keele õpetajalt Kuljuselt,” ütleb Saar, kellest hiljem sai sama teaduskonna ajakirjandusüliõpilaste koolitaja.

Tema kursusel õppisid Hans H. Luik, Aimar Jugaste, Margus Mets ja Margot Visnap – kõik tänased tegijad. Kateedri juhtkond vähendas aga aasta-aastalt raadiotunde ning Saar jõudis lõpuks äratundmisele, et kahe tunni pärast nädalas pole mõtet Tartu vahet sõita.

Tema kunagised üliõpilased meenutavad, et õppejõud Saare leivanumber oli diktsiooniharjutus “mi-ma-mo” pudelikorgiga suus. Eriti noris ta nende kallal, kelle “s” susises või “r” põrises. “Te näite olevat väga rumal,” ütles ta mõnele naistudengile otse välja.

“Aga olen püüdnud kõigest väest erineda oma keskkooliaegsest joonestusõpetajast. Mul oli standardkiri väga kehvake. Üle kolme ma sellega välja ei pingutanud. Ükskord lasksin kirjutada klassi priimusel, kes tavaliselt sai “viie”. Mulle pandi jälle “kolm”. Eks siis käis hindamine vist küll rohkem näo järgi: see inimene ei saagi teist hinnet,” meenutab Saar.

Klassijuhatajalt oodatakse tuge

Lapsevanemana, praegu 22-aastase poja isana, peab Saar oma koolikogemusi äärmiselt vastikuteks: “Õpetaja võis olla oma aines hea, kuid tundus, et lapsed polnud tema jaoks mitte keegi. Keskkooli halb õpetaja mõjutab noori väga palju, kuid algklasside halb õpetaja paneb inimese kogu elule väga negatiivse aluse,” kritiseerib sotsioloogia esinumber.

Tavaliselt küsitleb Saar Poll 15– 74-aastaseid inimesi. Kolmandik küsitletutest on mures üksinda koju jäänud lapse pärast. Seetõttu arvab Saar, et koolis peaks lastel olema rohkem tegevust ja just see muudab algklasside õpetaja rolli eriti vastutusrikkaks.

“Ülikoolis esmakursuslasi kureerides tunnetasin väga hästi, missugusest perest keegi on ja millise pagasiga kõrgkooli tuli. Nii noortes inimestes avalduvad vajadused kogemuste, käitumismallide ja eeskujude järele väga selgesti. Praegu näen sotsioloogina, et koolilaste vahel valitseb äärmiselt suur majanduslik erinevus. Just seda erinevust peaks aitama leevendada ja tasakaalustada klassijuhataja oma toetava suhtumisega,” arvab Saar õpetaja ülesandeks.

Ühiskond on pinnaline

Firma Saar Poll kliendid on valitsus ja Riigikogu, Eesti Telefon, Soome tööministeerium, Ameerika firma Intermedia ja mitu Norra ülikooli. Väga mahukad on uuringud koondnimega “Eurobaromeeter”, mida tellib Euroopa Komisjon.

Paljude uuringute põhjal järeldab Saar, et alates stagnaperioodist 1970-ndate aastate alguses on iga aastaga järjest suurenenud perekonna roll Eesti ühiskonnas. Mitte asjatult ei väida paljud inimesed, et perekond on ainus koht, kus tunned end kindlalt.

Samuti on Saar seisukohal, et tänapäeva ühiskonna trend on pealispinnalisus. See ilmneb nii õpi- laste kui ka akadeemikute juures. “Kui õpetaja on klassijuhatajana pealispindne, siis on see katastroof. Noored tahavad rääkida kõigest ja õpetaja peab suutma olla nende seisukohtadest huvitatud. Olgu siis tegemist arvuti või märulifilmiga. Vahel peab julgema öelda, et õpetajagi ei tea üht või teist asja. Noored seletavad neid talle meelsasti. Julgus öelda “ei tea” ei tule õpetaja autoriteedile kahjuks,” ütleb ta.

Saare arvates peaks õpetaja suutma olla tolerantne. Aga ta usub, et teatud konservatiivsust ja järjest suurenevat vabadust on koolis raske ühendada. Õpetaja peab jaksama metsikult palju tööd teha ja seda omadust ka õpilastesse sisendada. “Pole kerge anda õpilasele pagasiks kaasa vajalikku faktide, teadmiste ja väärtuste baasi. Eesti ühiskonnas on väga tähtis leida üles, milles on laps tark, tabada tema originaalset mõtlemisviisi ja seda unikaalsust igati toetada. Meie rahvaarv on nii väike ja protsentuaalselt on meie hulgas nii tark- kui lollpäid sama palju kui suurtegi rahvaste seas. Mina tahaksin väga, et andekate võimalused ei sõltuks ainult nende vanemate rahakotist, vaid ka ühiskonna toetusest.”

Harimatus toodab harimatuid

Ühiskonna tähtis omadus on inimeste õpivõime. Vähese haridusega inimeste jaoks on nende haridustase kõige väiksem mure.

“Harimatus toodab harimatuid,” kordab Saar klassikapärandist tuntud sõnu. Ka täiskasvanud peavad olema (ümber)õppimisaltid. Nõukogude ajal said diplomi terved armeed insenere. Kus nad nüüd kõik on? Edukamatest on saanud müügi- ja ärimehed, osa aga ründab prügikaste, kirjeldab sotsioloog äärmusi.

Järsku juhtub midagi ootamatut. Istume Andrus Saarega tema töökabinetis kollases tornikesega kivimajas Rahvusraamatukogu taga. Saarel on seljas laitmatult valge särk. Ta hakkab nihelema ja võtab selle rinnataskust välja sama valge ja väga sileda visiitkaardi ning hakkab südamest naerma. Küsin, kas tuli midagi meelde. Saar ütleb vastuseks: “Näe, visiitkaart käis koos särgiga pesus ära.”

Ei särgil ega visiitkaardil ole vähimatki viga. Usutleja sai kinnitust, et Saar on kohati professorlikult hajameelne.

“Olen jah,” nõustub sotsioloog. “Mul on vahel sokidki eri värvi. Aga sellega on nii, et kui sa käitud sellisel kombel, nagu sulle on loomulik, siis ei vaata sind keegi selle pilguga, et mis see siis nüüd olgu. Ka selles osas liigub ühiskond järjest suurema sallivuse suunas. Ja sellele lisandub ka mõistmise probleem, mille on väga ilusti sõnastanud Paul-Eerik Rummo: kerge on hukka mõista, raske on mõista.”

Taas võtab Saar teemaks õpivõime: “Kui ma juba ise kõrgkoolis õpetasin, tekkis mul tohutu tahtmine õppida. Ma arvan, et olen praegugi väga õppimisvõimeline, kuigi üle viiekümne. Ühiskond eksib, kui arvab, et selles vanuses inimesed ei oska olla paindlikud, õppimisvõimelised ja uuele vastuvõtlikud. Väga meeldiv muudatus on, et taas hakatakse rohkem hindama kogemusi ja teadmisi.”

Keskeas saab veel kõike õppida

Keskeas õppis Saar sukelduma ja vaimustus vee all tehtud piltidest. Tänavu suvel innustus ta aga jalgrattasõidust. “Võidusõidurattaga, millega pole varem sõitnud,” kuuldub tema hääles innukust. “Sõitsin suve jooksul 4500 kilomeetrit ja käisin võistlustel. Sain oma vanusegrupis kolmanda koha. Võin öelda, et olen oma sportimisega tugevasti edasi läinud. Eelistan värske õhu alasid, higilõhna ei taha. Veel sel nädalavahetusel sõitsin maal 140 kilomeetrit. Ehkki olen üsna kõrges eas, saab veel kõike tehtud,” usub Saar.

© Linda Järve. Ilmunud Õpetajate Lehes (12. nov 1999) ja raamatus "Eestimaa ilu" (2008) lk 19-23.

Siinsed fotod endast andis Andrus Saar mulle 2008. a raamatus "Eestimaa ilu" avaldamiseks, üks neist jõudiski raamatusse. Fotod olid pärit tema erakogust.