"Aeg on materjal, millest ma olen tehtud. Aeg on jõgi, mis kannab mind edasi, kuid mina olengi jõgi; see on tiiger, kes mind alla kugistab, kuid mina olengi tiiger; see on tuli, mis mind hävitab, kuid mina olengi tuli." (Jorge Luis Borges, 1899-1986)
Neil 28. aprillil pildistatud fotodel on Tallinna loomaaia tiiger Pootsman, siinse zoopargi asukas 2012. aasta detsembrist.
"Pootsman toodi Moskvast. Ta oli sündinud väljaspool Moskvat taastuskeskuses, kus haruldasi loomi paljundatakse. Seal külastajad ei käi ja inimeste ringkond on väga väike. Ta oli emaga kasvanud, inimesi väga vähe näinud. Kui ta meile toodi, oli ta päris metsaline. Kui puurist mööda läksid, siis ta ründas ja hüppas. Ükskord tegi isegi pahandust, tuli öösel välja, lõhkus võrgu alt äärest ära. See kestis kaks kuud, kolmandal kuul ta hakkas harjuma." (Allikas: Tallinna loomaaia zoo-osakonna juhataja Anne Saluneeme intervjuu jaanuaris 2015 - http://ohustatudtiiger.weebly.com/intervjuud.html)
Seekordsel loomaaiakülastusel jättis Pootsman mulle suurepärase ja isegi kuidagi lummava mulje - oma paindlikult sujuva liikumisega, iluga, tugevusega ja ka sellega, et ta ühel hetkel otsustas tulla ja üsna mu lähedal võre taga lausa Wiiralti "Lamava tiigri" kombel maha heitis. Nii me temaga siis veidi keskustlesimegi.
Mõtlesin, kui vähe teab inimene. Ei tunne, me kahejalgsed, omaenese mõtteidki, seda vähem teame, mida üks neljajalgne võimas puuriloom mõtelda võib. Kas kangastuvad temale - kuigi varjupaigas sündinule - mingite kaasasündinud instinktide ja impulsside mõjul kauged vaated Amuuri kallastelt või on ta nii harjunud oma puuri võredega, et sellest väljaspool olevat maailma kujutleda ei mõista. Ja mida ta mõtleb inimesest, keda ta ühtaegu ignoreerib ja teisalt ometi temast nii huvitatud on. Võib-olla ta mõtlebki, et "aeg on tiiger ja mina olengi tiiger..."
Lõpetuseks mulle alati meeldinud vanasõna tarkadelt hiinlastelt: kes tiigri seljas ratsutab, see ei või maha astuda.
Moblafotod: 28. apr 2015. Tallinn Zoo.
No comments:
Post a Comment