Päris paras aeg oli viimastel nädalatel lugeda Dina Rubina mahukat ja vürtsikat romaanitriloogiat "Vene kanaarilind" ("Русская канарейка", 2014/2015), sest ülehomme jõuab kätte kuupäev, mil triloogia viimase osa tegevus kulmineerus Itaalias kuulsas kalurikülas Portofinos, kus iga aasta 23. aprillil tänatakse asula kaitsepühakut Püha Jüri. Sellele kulminatsioonile oli mul lihtne kaasa elada, sest Portofinost on mul aastatetagused kustumatud muljed.
"Love in Portofino" Andrea Bocelli esituses on siin siiski mitte minu kustumatute muljete pärast, vaid kutsena elada kaasa triloogia keerdkäikudele, mis tegelasi pärast keerulisi põgenemisi ja tagaajamisi lausa eluhinnaga Portofinosse tõid...
Seda kaleidoskoopiliselt kirevat, kiiret ja kohati lausa ülipõnevat triloogiat lugedes tulid mulle meelde kaks blogijat, kelle ooperilembuses pole põhjust kahelda - kui Kultuuritarbija60+ ja Toidutegu blogide pidajad venekeelseid raamatuid loevad, siis soovitaksin "Vene kanaarilindu" neile kindlasti. Seda teost on nimetatud romaaniks suurest armastusest ja Muusikast ning kui kõik selles kirjeldatud ning sündmustikuga haakuvad muusikapalad, suures enamikus klassikalisest muusikast, blogisse panna, saaks postitus meetritepikkune.
Triloogia kolm raamatut on "Želtuhhin" ("Kollane", orig "Желтухин"), "Hääl" ("Голос") ja "Kadunud poeg" ("Блудный сын"). Kriitikud on jõudnud seda võrrelda Gaudi loominguga, mida omakorda on ju võrreldud tardunud muusikaga. Muusika pole raamatutes siiski tardunud, vaid heliseb tegevustikule ja karakteritele kogu aeg kaasa.
Kohtuvad kaks suguvõsa - Odessa kuulus tenoripere ja Alma-Ata rändurid, keda esialgu seob ainsa niidina armastus kanaarilindude vastu (kelle esiisaks on samuti kuulus laulumeister Želtuhhin), kuid kelle elus läbi kahekümnenda sajandi leidub rohkeid haakumisi, kohtumisi maailma kõige omapärasemates paikades, ühiseid teekondi, millest kas teatakse või isegi ei teata, aga mis mõjutavad mõlemat suguvõsa: nii Etingeride maja koos kõigi kuulsate muusikutega kui ka tagasihoidlikuks jääda eelistavaid kanaarilinnukasvatajaid Kablukove.
Mõned meloodiad ja lauluviisid on triloogias nagu võti inimeste ja nende saatuste juurde, teised jälle kirjeldavad ja avavad kangelaste loomust, nende õnnestumisi ja õnnetusi võimalikult täiuslikult. Üks eri põlvkondade peategelasi ikka ja jälle siduvatest lauludest on vana vene või mustlasviis "Стаканчики гранёные", mille panen siia Pjotr Leštšenko esituses (laulduna 1920ndatel aastatel):
Dina Rubina on triloogiat kirjutades olnud oma sõiduvees - siin on kõike, mida tema varasemas loomingus head on. seda pulbitsevat kirge, värve, helisid, varjundeid, lõhnu, seiklusi (kuidas saakski olla teisiti, kui kaasa on haaratud nii Mossad kui ka mitmed teised luureühendused), kaugeid maid ja saari, uhkeid kultuurikeskusi ja kontserdisaale, elujulgust ja surmahirmu...
Neile, kelles eelnev huvi äratas, lisan viite ühele retsentsioonile (Mihhail Judson "Редкая птица. Размышления о творчестве Дины Рубиной в контексте нового романа"), mis triloogiat päris hästi iseloomustab ja tutvustab: http://www.ng.ru/ng_exlibris/2015-03-05/5_ydson.html
Võib-olla tõlgitakse "Русская канарейка" ka eesti keelde. Igatahes saab see olema tõlkija jaoks tõeline vägitegu ja tema tarkuste ning oskuste proovilepanek, eeldades ülihead sõnavara, muusika- ja kunstitundmist, aga ka orienteerumist maailma saladuslikemate ja võimukamate luureühenduste ja poliitikaga seostuvas.
No comments:
Post a Comment