"Ärkamised" - "Awakenings"

Lõpuks ometi tasusin ühe võla iseendale. Küll  mitte täielikult, vaid nii enam-vähem. Maailmakuulsa neuroloogi Oliver Sacksi "Awakenings" (1973, rev. ed. 1990; "Ärkamised") on raske lugemine. Aga selle raamatu järgi 1990. a tehtud samanimeline mängufilm Robert De Niro ja Robin Williamsiga peaosades on mu lemmikfilm (olen sellest ka siin blogis varem kirjutanud). Raamatut ennast polnud ma senini lugenud, kuid nüüd oli see mu peamine lugemine terve suve.

"Awakenings"-i 1999. a väljaanne, mida lugesin, on väga mahukas. Sisaldab see ju nii esmast raamatut (1973), lugu letargilise entsefaliidi patsientide toibutamisest ja toibumisest, mis sai kirja enne nimetatud filmi ja ka samanimelise tõsielufilmi tegemist, kui ka kõike, mis järgnes, rohkete täpsustavate märkustena ja lisadena. Ravimeetodi olemust ja õigustamist; arsti kahtlusi, nende teokssaamist või siis hoopiski parema tulemuse saamist; patsientide haiguslugusid sisuliselt nende sünnist surmani või vähemasti väga kõrge eani.

Lugesin "Ärkamisi" inglise keeles ja ausalt öeldes olin paljude meditsiiniliste terminite ja kirjeldustega aeg-ajalt üsna kimpus, aga need polnuks ka eesti keeles kergemini seeditavad. Kuigi Oliver Sacks, kelle raamatutest olen varem lugenud "Hallutsinatsioone" ("Hallucinations", 2012), on väga hea kirjamees, ei saa ta ju neuroloogina mööda minna detailitäpsusest, oma patsientide haiguslugude süvavaatlusest ja oma tegevuse põhjendamisest nii arstieetika kui ka ravivõimaluste kasutamise, katsetamise ja uurimise seisukohast.

"Every reader will bring to Awakenings his own imagination and sensibilities, and will find, if he lets himself, his world strangely deepened, imbued with a new depth of tenderness and perhaps horror. For these patients, while seemingly so extraordinary, so ‘special,’ have in them something of the universal, and can call to everyone, awaken everyone, as they called to and awakened me."

"‘At first, Dr Sacks,’ he recently said, ‘I thought L-DOPA was the most wonderful thing in the world, and I blessed you for giving me the Elixir of Life. Then, when everything went bad, I thought it was the worst thing in the world, a deathly poison, a drug which sent one down to the depths of hell; and I cursed you for giving it to me. I was terribly mixed in my feelings between fear and hope, and hatred and love …  
Now I accept the whole situation. It was wonderful, terrible, dramatic, and comic. It is finally – sad, and that’s all there is to it. I’m best left alone – no more drugs. I’ve learned a great deal in the last three years. I’ve broken through barriers which I had all my life. And now, I’ll stay myself, and you can keep your L-DOPA.’"

"The mode of Awakenings is largely biographic – it presents the reactions of individuals receiving L-DOPA. But these individuals, of course, were not isolated; they were all part of a large post-encephalitic community, and very sensitive to, and sometimes very influenced by, others’ reactions. This sensitivity, this influence, went in different directions. It led first, in the spring and summer of 1969, to a state of shared delight and joy. There was not one ‘awakening,’ there were fifty ‘awakenings,’ at this time, fifty individuals emerging from the decades-long isolation their illness had imposed on them, suddenly and miraculously finding themselves back in the world and alive, surrounded by fifty other Rip van Winkles or Sleeping Beauties."

Haiged ei jää selles raamatus pelgalt nimedeks, vaid dr Sacks kirjeldab sümpaatia ja kaasaelamisega nende elu enne haigestumist, nende terviseolude vähimatki muudatust, paranemist veidikeseks või kauemaks, tagasilangust, lähedaste, kaaspatsientide ja haigla personaliga suhtlemist, iseloomunüansse, harrastusi jne. Need haiguslood ongi minu jaoks selle raamatu parim osa. Ülejäänusse ei suutnud ma nii süveneda ja ilmselt tuleb seda raamatut veel mitu korda üle lugeda, et tungida loetava eri kihtidesse, kus põimuvad neuroloogia, psühhiaatria, psühholoogia, farmakoloogia jne teadmised ning põhjalikud haigusseisundite kirjeldused (letargiline entsefaliit, Parkinsoni tõbi jm).  Just see teebki lugemise raskeks.

Robin Williams (arst) ja Robert De Niro (Leonard).

Huvitav oli muu hulgas lugeda, kuidas "Ärkamistest" filme tehti, nii dokumentaali kui ka toda 1990. a mängufilmi, mida eespool mainisin. Filmimiseks oli vajalik patsientide nõusolek, aga nagu raamatus nii ka filmides on diskreetselt kasutatud nende varjunimesid. Filmimisel on Sacks olnud nii osaline kui ka vaatleja ning väga huvitavad on tema kirjeldused näitlejate tööst oma rollidega, haiguse detailse tundmaõppimisega, käitumisviiside peensuste tajumisega. Robert De Niro (Leonard) süvenes näiteks oma osasse sedavõrd, et ehmatas Sacksi ära, kui tundide kaupa ühes ja samas haigusseisundis "viibis" - Sacks unustas koguni, et tegemist on näitlejaga, mitte ühega tema patsientidest. Robin Williams aga mängis filmis arsti, kes sisuliselt oli dr Sacks ise - ka tema õppis oma tegelaskuju põhjalikult tundma ja filmi tegemise käigus said neist suured sõbrad. Sacksi ja Williamsi sõprus kestis kuni viimase hiljutise surmani.

Doris Lessing on "Ärkamiste" kohta öelnud: “It makes you aware of the knife-edge we live on.”

Oliver Sacksi koduleht.

Teiste blogidest: Mees, kes pidas oma patsiente romaanikangelasteks.