Kui 1964. a ilmus XX sajandi raamatusarjas Dymphna Cusacki romaan "Kuumalaine Berliinis", mõtlesin, missugune küll üks kuumalaine Eestis võiks välja näha. Palavaid ilmu oli ju selleks ajaks olnud, aga ei midagi niisugust, mida kestvaks kuumalaineks pidada võinuks.
Nüüd on kuumalained meil tavaliseks saanud. Igal suvel tuleb ikka vähemasti kord või paar ära. Pärast seekordset, mis mu üsna ära väsitas, oli alles täna öösel toas magamiseks sobivam temperatuur ja ennelõunal väljaski käies märksa parem kui hiljutistel päevadel. Sellega olen üsna rahul, nagu ka vihmavõimalustega.
Neil leitsakulistel öödel lugesin pikalt, kuigi tuleb tunnistada, et minuvanuses enam kella kahe-kolmeni lugeda on küllap liiast - järgmisel päeval on olek väsinud ja uimane. Aga Paullina Simonsi "Vaskratsaniku"* esimene ja teine raamat olid haarav lugemine, mida pooleli jätta ei raatsinud.
Esimene raamat "Leningrad" meeldis mulle rohkem, kuigi seksi ja seiklusi, mis ehk paljudele olulisem, oli teises enam. Ka esimeses juhtus mõndagi, aga seiklusromaaniks seda nimetada ei saaks, sest blokaadiaeg Leningradis polnud mitte pelk seiklus, vaid suur traagika ja vaev.
Simons kirjutab 17aastase Tatjana esimesest armumisest, millest kasvab välja armastus kuni hauani, tema perekonnast ja selle naabritest ühiskorteris nn Suure Isamaasõja alguskuudel, toiduotsingutest ja abist, mida Tatjana eriti suure nälja vältimiseks saab oma sõjaväelasest armastatult Aleksandrilt, kel aga on oma mured ja saladused, mis ilmsikstuleku korral ähvardavad samuti surmaga.
Olen blokaadiajast lugenud palju, põhiliselt nõukogude kirjanike teoseid, mis on karmimad ja ajalooliselt ehk täpsemad, kuid "Vaskratsaniku" "Leningradis" kirjeldatakse leningradlaste blokaadiaegset elu-olu ning igapäevase leiva muresid tundeliselt hästi. See ei ole ajaviiteromaan ega ka ainult liigutav armastusromaan, millena seda reklaamitud on, kuigi nii ajaviidet kui armastuslugu pakub.
Peategelane Tatjana on just niisugune neiu, kelle iseloom teda igasugustesse sekeldustesse kisub, kuid kes on alandlik oma saatusele vastu minnes ja järeleandmatu oma tõekspidamistes armastuse ja peresuhete suhtes. Hästi kirjutatud ja huvipakkuv tegelaskuju, kes paneb lugejat kaasa elama ja isegi kaasa kannatama või vähemasti pidevalt lootma, et Tatjanal-Tanjal-Tatjal hästi läheks. Tutvumine mehega, kellesse ta armub, toob juba esimesest õhtust kaasa keerulise olukorra, millest kumbki ei oska välja pääseda ja mis keerab untsu nii mõnegi nende ühise ilusa hetke. Lisaks veel sõjaaja keerukused.
"Leningrad" on kaasahaarav kuni viimase leheküljeni ja sestap pole imestada, et kohe selle järel tuleb tahtmine ka "Vaskratsaniku" teine raamat "Kuldne uks" kiirelt läbi lugeda. Selles on juttu ka sõjast suhteliselt puutumatuks jäänud tagalakülakesest, kus isegi külanõukogus pole telefoniliini ja kus Tatjana ja Aleksander end korraks nagu paradiisis tunnevad. Aga põhiosa raamatu tegevusest areneb taas Leningradis, blokaadi läbimurde ja üle Laadoga järve viiva Elu tee kasutuses hoidmise ajal.
Kuid jäägu lõpplahendused ja saatuse keerdkäigud blogilugejatele saladuseks. Seda enam, et kogu "Vaskratsaniku" lugu veel ühes Paullina Simonsi seni eesti keelde tõlkimata raamatus jätkub. Põnevuse nautimine on ju üks suuremaid naudinguid üleüldse.
Paullina Simonsi koduleht.
* Paullina Simons, "Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad" ja "Vaskratsanik. Teine raamat. Kuldne uks". Mõlemad sarjast "Varraku ajaviiteromaan", 2014, inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Leningrad (Peterburi). "Vaskratsanik", Peeter I mälestussammas. 1955. a postkaart.
Loen praegu just esimest raamatut ja kohati lausa nutan. Nii kahju on Tanja ja Aleksandri armastuse kannatustest. Ilus raamat on.
ReplyDeleteAitäh kommentaari eest!
DeleteJah, seal on niisuguseid kohti üsna palju, mis kurgu kipitama panevad. Kirjaniku kodulehelt on lugeda, et praegu tehakse "Vaskratsaniku" põhjal ka filmi, mis vist selle aasta lõpuks valmib. See võib päris pisarakiskujaks kujuneda.
Üks anonüümne kommenteerija (kelle kommentaari ma ebaviisaka keelekasutuse tõttu blogisse ei lasknud), kirjutas eile, et tema arvates on see raamat (ma ei tea, kas ta mõtles esimest või teist raamatut) täielik absurd, Tolkieni-laadne mõttetus, mille autor kasutab fakte suvaliselt ja ei ole allikaid kontrollinud ning kirjutab, mis pähe tuleb.
ReplyDeleteMuidugi on arvamusi sama palju kui lugejaid ja mis ühele meeldib, ei pruugi teisele meeldida. Minule oli esimene raamat väga huvitav. teine juba märksa vähem ja nende kaheosalises järjes "Tatjana ja Aleksander", mis hiljuti samuti eesti keeles ilmus, pettusin täiesti.