Mustlased meie kõrval

Viimasel ajal on juhtunud kuidagi niimoodi, et jõuan näitustele, mida olen ammu kavatsenud vaadata, vaid mõned päevad enne sulgemist. Seekord ka.

Fotonäitus "Meie, mustlased" on ju Tallinnas Rahvusraamatukogu fuajeegaleriis avatud olnud juba kuu aega ja jääb vaadata veel ainult 20. maini. Sestap soovitan, kui pole veel seda vaatamas käinud, siis minge kindlasti enne, kui enam ei saa. Ja varuge aega, sest kuigi näitus iseenesest pole kuigi suur, on Annika Haasi fotod nii ilmekalt paeluvad tõelised kunstiteosed ning Reena Purreti (Rentsi!) saatetekstid nende juures nii huvitavad, et tasub rahulikult süveneda, kõik üle vaadata ja läbi lugeda.

Annika Haas on öelnud, et fotoseeriana esitatud dokumentaalne sissevaade romade ellu ei võta muust ühiskonnast eraldatuses toimetava rahvakillu suhtes arvustavat seisukohta. Aga pildistaja sümpaatiatunne pildistatavate suhtes on neis töödes nii märgatav, et tekitab vaatajas siira kaasaelamise.

Mina uurisin neid fotosid põhjalikult ka täitsa isiklikust huvist, sest olnuks täitsa võimalik, et mõnel neist on jäädvustatud mu lapsepõlve mängukaaslane, väike Ljuba kõrvalmaja suurest mustlasperest. Kuigi, kui oleks, siis ega ma teda enam ära ei tunneks - nii väga palju aastaid on möödunud. Kuid seda nõmmekate seas omapärast perekonda väikese kräbeda mustlasvanaemaga, kes kamandas lisaks Ljubale veel suurt lastelasteväge, tema poja Miša ja miniaga mäletan hästi. Kogu seda siginat-saginat, mis nende ümber käis, muidugi ka.

Minu moblafotod näituselt ei anna Annika Haasi pildimaailma ja selle suurepärase näituse meeleolu kuigi hästi edasi. Natuke aimu neilt siiski ehk saab.

Lisan ka ühe Annika Haasi paarisfoto, mis oli aprilli alguses Rahvusraamatukogust näituse avamisega seoses saadetud pressiteate lisaks ja mis samuti on näitusel.

© Annika Haas.