Kuuenda blogiaasta lõpuks

Kes koera saba kergitab, kui mitte koer ise... Homme on selle blogi sünnipäev. Kuus aastat blogimist saab täis, seitsmes algab.

Kõikidele, kes mu kirjatükke "Kruusatees" lugemas käivad ja eriti neile, kes aeg-ajalt ka kommenteerivad, suur aitäh!

Sünnipäevakaart on ajast, mil sain ise sama vanaks nagu mu blogi praegu. 

Loodan väga, et ma pole siin kirjutades olnud nagu üks pahur vanamees mõni päev tagasi kaupluses. Ta oli koos naisega ja iga kord, kui naine mingit söögipoolist vaatas, torises vanamees: "Seda massi on ikka liiga palju. Kes neid kõiki ära toita jõuab." See lause oli talle nagu mantra. Sattusime poes mitut puhku lähestikku ja nii kuulsin umbes neli või viis korda seda torinat, rõhuga sõnal "neid".

Kui vanamees poleks olnud nii pahur, oleks ta olnud koomiline. "Neid" asemel oleks ta ilmselgelt juba tükimat aega pidanud kasutama sõna "meid", sest toidu ostmisega ta ju ametis oli. Viimane pobin tuli siis, kui ta juba kassasabasse läks. Ei olnud pikk järjekord, paar-kolm inimest tema ees, aga vanamees kordas jälle oma mantrat: "Seda massi on ikka liiga palju. Kes neid kõiki ära toita jõuab." Hoidsin vaevu naeru tagasi.

Kui nüüd blogimise juurde tagasi tulla, siis on mul blogisid aastate jooksul tekkinud veel nii laiemale kui ka kitsamale ringile. Ei hakka neid kõiki siin loetlema, ütlen vaid, et paari päeva pärast saab kuus blogiaastat täis ka  "Sulekese" blogil, kus kirjutan inglitest, haldjatest, igasugustest muudest kummalistest ja põnevatest asjadest läbi kunsti, kirjanduse, muusika ja mõttemaastiku.  Lapsepõlve- ja noorusaastatel loetud raamatutest kirjutan aga juba üle poole aasta blogis "Tütarlaps linnast", millel on ka Facebookis oma lehekülg.