Tuisu taga on tähed

Üks pilt, mis mind novembris külastatud ANK'64 näitusel köitis, oli väga lihtne. Mees istub väikese lõkke juures ja vaatab taevast. Pilt ongi taevas: nii avar on see tähepind, et tundub, nagu kasvaks väike graafiline leht ja jõuaks avardudes tõeliseks täherikkaks kutsuvaks taevaks. Nii on ka detsembriga: algul on ta pime, siis tuleb lumevalgust sekka, siis küünlavalgust, pidulikumat sära, pidevat valguse laienemist, kuni taipad, et ongi käes aeg, mil päevad lihtsalt lähevadki tasapisi valgemaks.

Küllap selle valguselootuse pärast on alati hea meel, kui oktoober ja november otsa saavad. Ühtlasi toob detsembri algus vajaduse mõnedele jõulukinkidele mõtlema hakata. Oma 90-aastasele tädile ja tema omakseile Austraalias leidsin hea kingituse, mis neile kõigile peaks sobima. Võin sellest siin üsna julgelt ja kingisaladust reetmata kirjutada, sest nemad pole kuigivõrd arvutiinimesed ja mu blogi ei loe.

Tegemist on raamatukesega, mille kaudu saab tädi meelde tuletada oma sünnimaad ja luuletajat, kelle värsse ta lapsepõlves koolis õppis. Tema poja pere aga saab aimu, millest on nende memme päritolumaal luuletatud. Nemad eesti keelt ei oska, aga neile on sellest kakskeelsest luulevalimikust abiks inglise keel.

See on Juhan Liivi luulevalimik "Snow Drifts, I Sing", mille on koostanud ja toimetanud Jüri Talvet, kes ühtlasi on koos ameerika poeedi H. L. Hixiga teinud ka luuletõlked ning kirjutanud saatesõnad. Raamat on sel aastal ilmunud Toronto kirjastuse Guernica sarjas "Essential Translations" ("Olulised tõlked").

Raamatule võib ennustada rahvusvahelist levikut, aga minu meelest on selle väljaandmine eriti tähtis just väliseestlastele - põhjustel, millest eespool kirjutasin: oma juurte meenutamiseks või tundma õppimiseks.

Eile, muide, oli Juhan Liivi 100. surma-aastapäev. "Lumi tuiskab, mina laulan..." Ja lund on viimastel päevadel tõepoolest veidi tulnud, kohati tuisanudki.

Aga tähed - need on kuskil seal tuisu taga...