Korteriühistul oli mitu aastat väga hea kojamees. Tõeline maja hoidja. Varahommikust hilisõhtuni askeldas ta maja ümber, koristas pisimagi prahi, ei lasknud inetuks muutuda prügikastide ümbrust, pesi trepikodasid, pügas muru.
See, kui puhtana suutis ta hoida rohkem kui saja korteriga pika maja ümbrust lumerohkel talvel, oli lausa harukordne ja autoomanike rõõm. Ja kui ta väsimatult lund rookis, võis tema töölepühendumist ja töövõtteid imetleda. Ümbruskonna parim kojamees, teistel majadel niisugust polnud.
Kui ühistu koosolekul kojamehe palka otsustati tõsta, olid kõik ühehäälselt selle poolt: "Nii tubli inimene!"
Aga viimasel ajal, juba mõned nädalad, on majaümbrus hooletuses. Rohi aknaalustel platsidel mühiseb kasvada, praht on maas, üks naisinimene käib aeg-ajalt justkui midagi tegemas, aga tunda on, et endist kojamehe=peremehe kätt enam ei ole. Arvasin, et ehk on kojamees puhkusel, tuleb varsti tagasi...
Eile sain teada, et ei tule. Olevat töölt ära läinud. Ja see on just selline juhtum, kus tilk tõrva on meepoti ära rikkunud. Selleks tõrvaks olevat koerasitt, nagu õues kohatud majanaised teadsid rääkida.
Trepikodades, kus elavad suurte koerte omanikud, olevat tihtipeale märke sellest, et koerad õiendavad oma häda ära enne õue jõudmist. Koeraomanikud on häda jälgede koristamisega hooletud, et küll kojamees teeb. Kojamees tegigi, aga üsna loomulikult see talle ei meeldinud. Olevat siis palunud ühistu juhatusse kuulujaid, et nad appi tuleksid ja koeraomanikke korrale kutsuksid. Esimees suhtunud asjasse leigelt, et ega tema tea, kellel koerad on (kuigi suures majas teab seda igaüks).
Kaua sa kannatad! Kojamees teatas seepeale, et ega ta sibi ole - tema on kojamees, ja pani ameti maha.
Tööpakkumisi olevat ta juba saanud mitmelt poolt. Aga see maja on mõnede ühistuliikmete juhmuse tõttu masendaval kombel oma väga heast kojamehest ilma jäänud.
No comments:
Post a Comment