Mölamölder ja valvekoerad

Ühes koduses jutuajamises mõni aeg tagasi mõtlesime välja sõna "mölamölder". See sobiks mõnest aspektist asendama "leheneegrit", mille tagumine pool on tunnistatud ebakorrektseks, ja tõstaks taas esile juba ununema kippuva möldri ametinimetuse.

Mölamölder oleks sõnavara jaoks täiesti sobiv variant väljendama suleseppade ja mikrofonimeeste töö iseloomu - teradest jahu jahvatamise asemel seda, et "saab pappi ja loob möla".

Suures osas annaks see sõna hinnangu praegu meedias lokkavale ebaolulise kajastamisele ja pjedestaalile seadmisele.  Sest isegi ajakirjanike tsunfti kuuludes pean tunnistama, et tühja möla on meedias liiga palju. Miks, mis eesmärgil, kelle huvide või rahakoti teenistuses - see on juba iseasi, mõneti teine teema, mida ma siinkohal analüüsima ei hakka. Mölamöldrist kirjutasin seekord tinglikus seoses kunagise tähtpäevaga.

Nooremad inimesed vist ei teagi, et nn nõuka-aastatel tähistati 5. mail ajakirjanike pidupäeva - ajakirjanduspäeva. Olen sellest, missuguseks kujunes ajakirjanduspäeva tähistamine Eesti NSVs, kirjutanud siin blogis ka varem.

Nüüd on teised ajad, eile ja täna käisin intelligentseid koeri vaatamas. Tallinna Saksa Gümnaasiumi staadionil oli kaks päeva rahvusvaheline saksa lambakoerte erinäitus koos võistluste ja hindamisega, mis niisuguse ettevõtmise juurde kuulub. Suursugused, ilusad, asjalikud loomad.

Aga kui meenutada, et ajakirjandust on ka valvekoeraks nimetatud (ja viimasel ajal mõnikord isegi verekoeraks), siis võib ju hundikoertegi vaatamist ammuse ajakirjanduspäeva nostalgiaga seostada.

Minu fotod, 4.-5. mai 2013.