Elamuste kogumise kunst

Paulo Coelho on kirjutanud reisimisest eri viisidel. Kui ta oli väga noor, avastas ta, et tema jaoks on rännak parim moodus õppimiseks. Tõlkisin mõned tema soovitused:

1. Väldi muuseume. Kui oled välismaal, on palju huvitavam vaadata olevikku kui minevikku.

2. Külasta sageli baare.Muuseumidest erinevalt leiab neist elu: inimesed tulevad jooki rüüpama, aega veetma ja tahavad alati juttu ajada. Osta ajaleht, loe seda ja vaata, kuidas inimesed tulevad ja lähevad.

3. Ole avatud ja liikuv. Parim teejuht turisti jaoks on keegi, kes elab seal, teab kõike, kuid ei tegutse nagu reisifirma. Mine tänavale, vali keegi välja, kellega tahad rääkida ja küsi temalt, kus see või teine koht asub. Sa leiad meeldiva seltskonna.

4. Reisi üksi või kui oled abielus, siis kaasaga. Sel juhul küll keegi ei valva sinu järele, kuid sa saad tõeliselt lahkuda oma igapäevast. Kui lähed välismaale grupiga, siis räägid ikkagi omaenda keelt, allud grupi liidri käskudele ja tegeled rohkem grupi siseeluga kui selle kohaga, mida külastad.

5. Ära võrdle midagi - ei hindu, puhtust, elukvaliteeti, transpordivõimalusi, üldse mitte midagi. Sa tahad ju teada mitte seda, kelle elu on parem, vaid seda, kuidas teised elavad, mida nad sulle õpetavad, millisena näevad tegelikkust.

6. Saa aru, et igaüks mõistab sind ka siis, kui sa ei oska tema keelt. Sa ei lähe kaotsi, kui sul on hotellikaart taskus ja kui sa näitad seda vajadusel taksojuhile.

7. Ära osta palju. Kuluta raha asjadele, mida sa ei pea tassima: teatri- ja restoranielamused, jalutuskäigud. Nüüd, mil turg on globaalne ja kõik internetis, saad sa kõike, mida vajad, ilma rasket pagasit kaasas tassimata.

8. Ära püüa lühikese ajaga kõike ära näha. On parem viibida ühes linnas neli-viis päeva kui külastada viit linna nädalas. Linn on nagu tujukas naine, kes vajab aega, et saada võrgutatuks ja avada end täielikult.

9. Reis on seiklus. Henry Miller on öelnud, et on tähtsam leida mõni kirik, millest keegi kuulnudki pole kui  külastada Sixtuse kabelit, kus sinu ümber sagib sadu tuhandeid turiste. Jah, mine Sixtuse kabelisse, kuid ära unusta vaadata ka midagi, mille kohta sa ei tea, mis see on. Niisugused väikesed avastused võivad sinuga jääda kogu eluks.

Mõned mu märkused Coelho soovituste kohta:

On palju inimesi, kes muuseumides ei käi, ja palju ka neid, kes ainult muuseumides aega veedaksidki. Ühed pole paremad kui teised, sest igal on oma huvid. Nõukaajal välismaale sattunud inimene ei saanud enamasti ise valida, kus käia, sest pidi alluma grupisunnile ja grupipiletiga oli ka muuseum odavam, kui olnuks omatahtsi minnes või kui olnuks mõnes baaris viibides kulutatud summa.

Sageli otsustab raha selle, mida vaadata saame. Leti ääres kiirelt rüübatud kohv on odavam kui parima istekohaga lauas, kus oleks võimalik inimesi jälgida. Kuid muidugi on inimeste jälgimine ja nendega suhtlemine alati nagu põnev mäng. Kui see, kellega tahad rääkida, sinuga ei räägi, võib see osutuda pettumuseks. Aga enamasti on inimesed turistide suhtes vastutulelikud ja abivalmis.

Olen teinud pikki teekondi üksinda mitmesugustel lähetustel ajakirjanikuna - olude ja aegade tõttu põhiliselt meist idasuunas. Põnev oli, ei peljanud midagi, nägin palju. Lääne pool olen käinud turismigrupis. Eakamaks saades pole naisterahval enam kuigi mõnus üksinda reisida, aga ikkagi olen püüdnud alati ka suurema reisiseltskonna puhul leida võimalusi ja kohti, kus üksi käia, lihtsalt uitada, ringi vaadata, muljeid ahmida. Niisugused üksioleku momendid muudavad ka turismigrupiga tehtud reisi täiuslikumaks.

Seitsmenda punktiga olen täitsa nõus: elamused talletuvad sinus ka siis, kui mõni reisilt kaasatoodud asi on ammu oma aja ära elanud, kuskile kadunud või lihtsalt mõnes kapinurgas sügaval peidus. Elamust saad sa alati meenutada, nautida, värskendada, jagada teistega. Mõnikord lihtsalt mõtelda, et ma ju olen seal olnud ja seda näinud. Milline ime! Kunagised elamused on sinuga ka siis, kui oled haige või väsinud ning sa võid nendes jällegi tagasi olla ja neist jõudu ammutada.

Ja väikesed reisidel tehtud avastused jäävad sinuga tõepoolest kogu eluks ning sinu reisimuljete kaudu ka su sõpradele, lähedastele, suhtlusringile. Et muutuda kunagi võib-olla ka nende avastusteks.

Minu foto: Malta, mai 2010.