Kui sõber mulle lihavõteteks Juhan Liivi sadade luuletuste valimiku "Lumi tuiskab, mina laulan" kinkis, ei osanud ta vist aimatagi, et see üks nõiaraamat on.
Ei, ma ei räägi seekord koostaja mahukast ja suurest tööst, mis tunnustust väärib, ega ka kujundusest, mis esmapilgul Liiviga haakumatu tundub ja mille veidi raskepärase iluga tuleb harjuda, vähemasti minu meelest.
Räägin lumelauludest ja tuisuträhnidest raamatukaanel, sellest lumeloitsust, tasa tasa langevast lumehelbest, mis meile aprilliski on kevade asemel lumehanged ja tuisu nõidunud, nii et aeg-ajalt näib kevad isegi praegu veel väga kaugena. Kuigi, jah, kuigi päike soojendab ja lõunapoolsetelt külgedelt lund üsna kiiresti sulatab. Talvelummus kestab siiski.
Suur kruusitäis auravat teed ja mõttekillud teekotikeste sabadelt:
"Üks tark riigitegelane ütles, et arvudega võib tõestada kõike." (Thomas Carlyle)
"Ma soovitan teil muretseda minutite pärast, sest tunnid muretsevad enda eest ise." (Philip Chesterfield)
"Õnne suured koostisosad on: teil peab olema midagi teha, midagi armastada ja millelegi loota." (Allan Chalmers)
Loodame siis kevadele! Tee joodud, päev alanud.
Minu foto, 7. aprill 2013, kevadõhtu, mil tuisk jooksis võidu tuisuga...
No comments:
Post a Comment