"Püramiid" - nägemuslik romaan

 
Leonid Leonov (1899-1994), kellelt eesti keeles on ilmunud kaks tema tuntumat romaani "Varas" (1927, e. k 1973 Varamu sarjas) ja "Vene mets" (1953, e. k 1958 Suurte sõnameistrite sarjas) ning filmistsenaarium "Mister McKinley pagemine" (e. k 1962), on mulle alati suhteliselt raskepärase ja ülimalt realistliku kirjanikuna tundunud. Väga põhjalikuna ja väga maisena. Kellelt justkui ei olnuks erilisi ootamatusi oodata.

Sellepärast olin väga üllatunud, kui mullu nägin, et Moskva üliõpilased olid 20. sajandi parimate Vene kirjandusteoste valikvõistluse nimekirja kandnud ka Leonid Leonovi mahuka romaani "Püramiid" ("Пирамида"), millest ma midagi ei teadnud, aga mis oli nimekirjas sisse võtnud auväärse koha lausa esikümnes.

Veelgi enam, "Püramiidi" on Vene kirjanduskriitikas kõrvutatud Mihhail Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga", mis on Venemaa jaoks olnud pikaajaline bestseller ja tähenduslik teos. Aga kahel romaanil on üks oluline vahe: kui "Meistris ja Margaritas" möllab Moskvas saatan ise Wolandi kujul, siis "Püramiidis" saabub Moskvasse ingel Dõmkov teisest maailmast ja vastandub professor Šatanitskile ning filosoofia poolest ka Stalinile.

Romaan on väga mahukas, umbes 1500 lehekülge, ja Leonov kirjutas seda väga kaua - ligi 45 aastat. Suure osa sellest ajast saladuskatte all. Kavandama hakkas ta "Püramiidi" Suure Isamaasõja aastatel, siis veel pealkirjaga "Ingel". Romaani mustand oli valmis enne kui suurromaan "Vene mets". 1970. a küsisid sõbrad Leonovilt, millal too ükskord oma romaani avaldab, kuid kirjanik vastas, et ei taha selle toimetajale pahandusi. 1990. a, pärast Venemaal toimunud muudatusi sai võimalikuks kirjutada ka asjadest, mis varem ei tohtinud jutuks tulla, ning Leonov hakkas "Püramiidi" ümber töötama. Ta andis käsikirja ajakirjale "Naš sovremennik" ja 1994. aastal juba pärast kirjaniku surma ilmus see mahuka väljandena.

"Püramiidi", mida kirjanik ise nimetas "nägemuslikuks romaaniks", peetakse Leonovi testamendiks. Romaani tegevustik hargneb 1930ndate aastate Moskvas ja just sellal oli Venemaal väga levinud viimsepäeva ootus, hirm Apokalüpsise ees. Ses mõttes on romaan aktuaalne ka 2012. aasta detsembrikuiseid ootusi silmas pidades. Väidetavalt lõppeb Jumala ja Saatana igavene võitlus inimese pärast nende leppimisega ja inimkonna enesehävitusliku hukuga.

Kirjutan "väidetavalt", sest olen lugemisega alles romaani esimese kolmandiku keskel. Ingel on just Moskvasse tulnud, harjub inimese moodi olemisega ja on kohtunud romaani kangelanna Dunjaga, kes on endise (vanausuliste) fedossejevlaste vaimuliku isa Matvei tütar, nõrgamõistuslikuks peetav prohvetlik selgeltnägija. Romaani alguses on lahti hargnenud juba mõned huvitavad traagilise varjundiga saatused ja iseloomud,kurvad olmekirjeldused tuisusest Moskvast ja logisevast riigist.

Üks tsitaat ka: "Tahtmatult tuleb mõte, kas just selles ei seisne Venemaa ajalooline ettemääratus, et kogu inimkonna silme all variseda tuhandeaastase suuruse kõrguselt maatasa ja oma eeskujuga ära hoida tulevaste põlvkondade kavatsust luua maapealset paradiisi ilma Kristuse ja geeniuseta."

On täiesti võimalik, et sellest raamatust mõnikord veel kirjutan sedamööda, kuidas lugemine edeneb.