Teetähised

Osalesin täna seltskonnaelus, käisin Estonia Talveaias uue raamatu esitlusel. Mu kunagine kursusekaaslane Tartu Ülikoolist, Eesti Olümpiakomitee vastselt ametist lahkunud president Mart Siimann on oma elu olulise ja huvitava perioodi lõpuga seoses kaante vahele kokku pannud oma esinemised, artiklid ja intervjuud aastatel 2002 - 2012. Raamatu pealkiri on "Subjektiivselt". Eks ma uurin siis nüüd raamatu vahendusel põhjalikumalt järele, mida head ja paremat on kursusekaaslane korda saatnud.

Mõnikord ärkavad mu ammused lood uuesti ellu. Nii on ka Mardi raamatus kaks minu intervjuud temaga juba 2006. aastast. Üks ilmus Õpetajate Lehes ja käsitles koolisporti ning olümpialiikumist. Siis  oli selle pealkiri "Juhtimine on mõtlemisülesannete lahendamine"", esitletud raamatus on suur osa sellest pealkirjaga "Kooliaja spordist".  Teine ilmus Elukirjas ja on ka mu isikulugude raamatus "Eestimaa ilu" (2008) pealkirja all "Mart Siimann otsib elus väärtusi", nüüd Mardi raamatus pealkirjaga "Kõige ilusam naine maailmas". Olgu kohe öeldud, et kõige ilusamaks naiseks maailmas nimetab Mart oma ema.

Seekordne ammuste lugude reanimatsioon langes tegelikult kokku ka mu enda väikese tähtpäevaga, küll mitte ümmargusega, aga mulle tol kaugel ajal väga meeldinuga ja edasise elukäigu jaoks küllalt otsustavaga. See päev on homme: igiammu, 1959. aasta 6. novembril sain oma kooli pioneerimaleva Sädeme korrespondendiks. Naljaga pooleks võin öelda, et siis sain esimese ametliku dokumendi oma ajakirjandusliku tegevuse kohta.

Korrespondenditunnistus ja tikitud käisemärk kirjatuviga on mul senini alles. Lastelehele Säde olin selleks ajaks kirjutanud loetud raamatutest, lindude talvisest söögilauast, üht-teist nipet-näpet koolielust veel. Aga mu kõige esimene kiri Sädemele sai kirjutatud juba esimeses klassis: selles pahandasin, et lastelehes ei olnud hulk aega ilmunud Lasteraadio saatekava.