Oktoober Rahumäel

Värvid. Värvilised lehed.

Värvilised müürid.

Ei, täna ei lähe mu mõtted mööda igaviku teid. Alles ju sai siia blogisse mõned surnuaedade pildid pandud, Peipsi-äärsete ristimetsade sigri-migri, see, mis meist pärast olnut alles jääb - kui jääb.

Täna vaatan ma raudteesilda. Näe, keegi on üles tähendanud tähtsa fakti. Täiesti nii, nagu kroonikakirjutajale kohane. Ainult et kirjutanud on ta kraakjalgadega silla käsipuu peale.

"19.07.06 said siin silla all üheaegselt kokku kaks rongi.
Kell näitas 22:11.00"

Praegu rongid ei kohtu. Üks küll tuleb sealt päikese poolt, aga teist pole. Mis teha, alati ei kohtu inimesedki. Siis, kui sõiduplaanid erinevad. Siis, kui kohustused kuhjuvad. Siis... kui...

Aga näe, kellegi nägu vaatab sillavõre pealt ootamatult vastu. Vaatab ainult siis, kui valgus ja varjud tema suhtes soodsad on. Märkasime teda juhuslikult. Võib-olla, et enamik sillaületajaid teda ei näegi. Tema näeb neid küll, kuni vihmad ta ükskord maha pesevad.

Ilusa aia sees võsasse ja rohtu kasvanud on üks Rahumäe põnevamaid hooneid. Õigupoolest ainult see, mis kunagisest hoonest alles on, katust ju enam pole. Ehitatud on see maja mõnedel andmetel 1913. a, teistel andmetel aga 1917. a Peeter Suure merekindluse juurde kuuluvana kitsarööpmelise Liiva – Nõmme-Väikse raudteelõigu äärde.

Jaama juurest algasid haruteed: üks Tondi kasarmute kaudu Koplisse ja teine Mustamäe laskemoonaladudesse. Hiljem teenindas jaamahoone Tallinna–Vääna raudteeliini. Kultuurimälestisena kirjas.

Minu fotod, Tallinn, Rahumäe, 2. okt 2012.