Alatskivi lossi juures olin ma küll varem käinud, aga sees mitte. Esimest korda nägin lossi siis, kui meile viiendas või kuuendas klassis Lõuna-Eesti ekskursioon korraldati. Kolm Tallinna laste jaoks põnevat päeva... Valkjashall loss on sestsaati kusagil mu vaimusilmas terendanud.
Kõige rohkem seostub loss minu mõtetes Juhan Liiviga. Kuigi mul puudub igasugune teadmine, kui palju kirjanik selles hoones üldse käinud on, võib tema "Varjus" kirjeldatud Murumäe mõisas ära tunda Alatskivi mõisa:
"Pikad ridaspuude read. Kohavad vahtrad kahel pool laia õige tee ääres. /- - -/ Loss või lossi moodi uue aja ehitus oma tornikestega, lipukestega, akende ridadega, palkonitega. See on mõis. Ilus Murumäe mõis. /- - -/ Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimise päeva pidule naabermõisadest on tulnud."
Alatskivi lossi kodulehelt: 16. sajandi keskel rajatud Alatskivi mõisat on ürikutes esimest korda nimetatud (Hof Alleskiue) 1601. aastal. Varaseim teadaolev mõisahärra oli Johann Wrangeli, /.../ viimasteks omanikeks on olnud Stackelbergid ja Nolckenid. Luunja parun Arved von Nolcken laskis aastail 1880-1885 siia toretseva, kõrgete viilude, nurgatornide ja ärklitega uusgooti stiilis peahoone ehitada. Eeskuju olevat ta võtnud Inglise kuninganna Victoria Šotimaal olevast residentsist - Balmorali lossist. 1921. aastal mõis riigistati.
Praegu käib korda tehtud kaunis lossis vilkalt ekskursioone ja üksikhuvilisi. See tekitab tunde, et mõnes ruumis tahaks kauem olla, vaadata, mõtelda, aga juba on uus grupp tulemas. Suhteliselt kiirel ringkäigul jõudsin siiski mõned pildid klõpsata. Need viimased siin on mõisateenijate toast.
Ma ei suuda ära imestada järgmist. Viie aastaga lasi mees ehitada lossi, kaevata tehistiigi (Alatskivi järv), rajada lossipargi (Hirveaed), ehitada ja laiendada tootmishooneid (tallid, sepikoda, viinaköök, jääkelder jne.). Seda kõike oma "kulu ja kirjadega" ilma uhkete mehhanismideta.
ReplyDeleteNing vastukaaluks. Lossi tõsiseks remontimiseks, kaasajastamiseks läks pea kümme aastat. Igasuguste fondide rahade ja muuga, abiks võimas tehnika. Abi- ehk tootmishoonete praegust olukorda nägid kindlasti ka ise...
Aga muidugi rõõmustav, et selle lossiga on kokkuvõttes kõik hästi läinud. Arvestades seda kolhoosnikute lagastamist paarikümne aasta jooksul - vilja "kuivatamine" ja selle mädanema jätmine saali parketil jms.
Aitäh, Hundi ulg, asjaliku kommentaari eest. Ma küll ei tea, aga küllap on restaureerimine juba iseenesest töömahukam kui lihtsalt tühjale kohale ehitamine. Ja ju oli ka rahalaekumine juhuslikku laadi, nii et töö tehti jupphaaval ja venis.
ReplyDeleteTootmishoonetega olevat taastajatel ka omad plaanid, kui ma õigesti mäletan, siis lausa spaani välja, ja nende teokstegemisega pidavat varsti peale hakatama.
Mõnes kohas mulle tundus, et olnu restaureerimisega ollakse ehk liigagi viimase peal. Mida ma sellega mõtlen? Näiteks on mu postituses foto pesunaise vahakujust pali taga mõisateenijate toas. Ma ei ole näinud ei tegelikus elus ega kunstiteostel ühtki pesunaist, kes peseks pesu valgete puhaste pikkade käistega - ikka kääritakse käised üles...
Aga muidugi, puhas ja ilus loss on suur ja hea asi. Ka Tubina muuseum selles on huvitav. Juhan Liiviga seonduvat oleks ehk lossiski võinud veidi olla... Kuid muidugi olin ma seal vähe aega ja muljedki seetõttu ehk pealiskaudsed ja võib-olla mitte kõige õigemad.
Juhan Liiviga seoses. Ehk põhjus selles, et umbes viie kilomeetri kaugusel lossist on kohe Juhan Liivi muuseum. Ju siis lossipidajad ei taha konkureerida või kahjustada muuseumi külastatavust. Samas teame, et sünergias peitub suur jõud.
ReplyDeleteMulle tundub küll, et kui Alatskivi lossis oleks midagi Juhan Liivist (kasvõi sama "Varju" Murumäe mõisaga seoses) koos osundusega, et läheduses on Liivi muuseum, mõjuks see lossi mitmepalgelisele näitamisele hästi ja tooks ka Liivi muuseumile külastajaid juurde. Jah, sünergias peitub suur jõud.
ReplyDeleteMuide, igasuguseid lossiga ja samuti vanausuliste muuseumidega seonduvaid voldikuid oli Peipsiveeres ja Alatskivil näha, isegi Kreutzwaldi Võru muuseumi oma,aga Liiviga seonduvaid mitte.
Liivi muuseumisse mina ka sel reisipäeval ei jõudnud, aga õnneks meil oli giid, kes kõik vajalikud ja olulised teeotsad ära nimetas - nii et järgmisel korral kindlasti...