"Kild" suures maailmakultuuris

Kui 2010. aasta sügisel kirjutasin ajakirjale Elukiri lugu professor Jüri Talveti kauaaegsest sõprusest estofiilist tõlkija Albert Lázaro-Tinautiga (vt "Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare"), sai selle kirjutise lõpuosa pealkirjaks "Tõlke kaudu üles leitud Liiv".

Juhan Liivi nimi käis meie jutuajamisest tookord korduvalt läbi, sest Jüri Talvetit peetakse praegu Eesti kõige põhjalikumaks Juhan Liivi loomingu uurijaks. Lisaks kolmele tema koostatud Juhan Liivi teoste raamatule („Meel paremat ei kannata / The Mind Would Bear No Better“, tõlgitud koos H. L. Hixiga, 2007; „Tuulehoog lõi vetesse“, 2007 ja „Oh elul ikka tera on. Mõttesalmid. Killud“ 2010) on ta ka koos Albert Lázaro-Tinautiga Liivi luuletusi tõlkinud.

Tookord rääkis Jüri Talvet muu hulgas Liivist ka nii:: „Omamoodi huvitav on see, et minu Liivi-uurimisele pani alguse tema luuletuste tõlkimine ja Albertiga tekstide vahetamine. / - - - / Luuletuses „Ta lendab mesipuu poole“ on lõpurida: „ja tõttad isamaa poole!“. Albertilt viimistletud varianti tagasi saades torkas mulle silma rida: „kui kotkas tõused ta poole“. Olin ise selle luuletuse Vinkeli valimikest tõlkinud, ent sel hetkel ma ei märganud, et see "kotkas" kuidagiviisi ei sobi, kui seal "mesilind" juba on.

Liivi uurimisele pani aluse Tuglas. Aarne Vinkel jätkas ja oli 1954. aastal välja antud Liivi „Teostes“ selle koha parandanud, sest oletas, et parandus „ja tõttad isamaa poole“ pole käsikirjas Liivi enda oma. Seejärel vaatasin "Väikese luuleraamatu" Liivi-valikut, ja seal oli lähtutud Tuglase väljaandest, kus "kotkas" puudub.
/ - - - /  sain aru, et Liiviga peale Tuglase ja Vinkeli pole keegi tõsisemalt tegelnud ning asusingi Liivi lähemalt uurima. Ma ei tea, kas mul on aega veel edasi uurida? Liiv ise ju kahtles, tegi mitu korda ümber, lühemaid pikemaks, aga tema luules on kõik väga õrn, lühem on tihti täpsem ja õrnem.“

Nüüd on aeg edasi läinud ja just Juhan Liivi 148. sünniaastapäevaks 30. aprillil 2012 ilmus Jüri Talveti mahukas monograafia "Juhan Liivi luule" (kirjastus Tänapäev). Tunnistan, et ootasin seda raamatut pärast meie jutuajamist põnevusega, aga hakkasin lugema teatud ettevaatusega, sest õrna ja täpse luuletaja puhul võib tema loomingu teaduslik käsitlemine osutuda mingis mõttes karmiks. Kartus oli siiski asjatu, sest ka tõsiteadlasena suhtub Talvet Juhan Liivi luuletustesse eelkõige nagu luuletajast kolleeg, püüdes mõista ja põhjendada võimalikult kõiki Liivi luules esiletulevaid tundevirvendusi.

Mõndagi on selles monograafias mulle juba meie tookordsest jutuajamisest tuttavat, küll teaduslikumas keeles. On ka kiretut statistikat luuletuste hulga ja avaldamise kohta, aga see pole tappev statistika, vaid on üsna parajas annuses võrreldes Liivi luule sisutiheda analüüsiga. Liiv "on "ääre"-filosoof kuristiku serval - ta ei loo endale ega oma luule lugejale mugavaid pidemeid, millest maise õndsuse nimel kinni hoida. /- - - / Kui mõnel rahval on ükski oma Liiv, kes seda kunsti täiuses valdab, siis ei ole see rahvas asjata elanud."

Eriti huvitav oli mulle aga Liivi võrdlus muu maailma luuletajatega ja püüdlus leida tema kohta maailmakirjanduses. Talvet rõhutab, et "nii peent poeetilist tundmiskude nagu Liivil, kohtab vaid vähestel Euroopa lüürikutel", võrdleb tema loomingut Heine, Garcia Lorca, Pessoa jpt omaga, tõdedes, et "Juhan Liivile rööpjooni otsides jääb Eesti kitsaks". Aga ta käsitleb ka Juhan Liivi luule osakaalu Eesti kirjanduslugudes ja koolis.

Üsna loomulikult ei vaatle Talvet monograafias ükshaaval ja üksipulgi Juhan Liivi kõiki luuletusi, vaid teeb oma valiku sellest, mida peab olulisemaks, mille tunderõhk on talle tähtsam ja ehk isegi sümpaatsem. Tema käsitluses saab nii mõnigi kord lihtne lembeluuletus endale, piltlikult üteldes, tiivad, et lennata maailma lembelüürika ja filosoofilise luule tippu. Ja ühtäkki ei olegi Juhan Liiv selles monograafias lihtsalt väikese rahva suur luuletaja, vaid hoopiski midagi enamat, kujunedes "Eesti vaimuteo ühe eredama avaldusena senisest nähtavamaks "killuks" suures maailmakultuuris".