"Leonardo käekiri"

Täna on selle blogi ülejäänud elu esimene päev. Eile sai blogipidamise algusest täis neli aastat. Niisugune väike sünnipäev. (Ja homme saab nelja-aastaseks ka mu teine blogi "Suleke".)

Aitäh kõigile lugejatele, eriti neile, kellest on blogisõbrad ja päris sõbrad saanud.

Blogimine on natuke nagu peeglisse vaatamine. Ja tihtipeale ei tea lugejad, kas see, mis neile blogipeeglist vastu vaatab, on selge või kõver peegeldus. Mõnikord ei tea seda kirjutaja isegi.

* * *
Loen praegu põnevat raamatut. Sõbranna, kes venekeelse kirjandusega väga hästi kursis on, soovitas mulle Dina Rubinat. Ütles, et pärast selle kirjaniku iga teose lugemist on ta veel kaua nende raamatute mõju all, nende olude, aegade, inimeste ja isegi lõhnade lummuses, mida kirjanik on edasi andnud.

Ma ei ole Iisraelis elava ja ainult vene keeles kirjutava Dina Rubina "Leonardo käekirja" ("Почерк Леонардо", Динa Рубинa, 2008) lugemisega veel päris lõpuni jõudnud ja lõpplahenduse saan teada paarikümne lehekülje pärast. Aga mulle meeldib see raamat ja mu sõbrannal oli õigus. Rubina annab aega ja olustikku inimeste kaudu ja kõrval edasi nii lopsaka ja mahlaka keelega ning nõnda põneva kirjapanekuga, et seda on lust ja nauding lugeda. Ka on mul kahju, et ma ei teadnud, et Rubina üsna hiljuti oli Eestis ühe kirjandusfestivali külalisena. Teda oleks olnud huvitav kuulata. Mõned tema esinemised on küll internetis ja ta koduleheküljel, aga vahetu kohtumine selle isepäise kirjanikuga oleks olnud veel väärtuslikum.

"Leonardo käekiri" on lugu Annast, kelle elu algas kurvalt, kellel oli imelisi andeid, kes tahtis ja kartis neid kasutada, kes tundis nii igapäevast elu-olu kui ka peeglite kaudu väljenduvat teispoolsust. Kui ta poleks olnud inimene, siis olnuks ta ehk ingel. Kirjanik kujutab teda legendaarse illusionisti Wolf Messingu võimaliku lapselapsena, kelle elu on tihedalt seotud tsirkusega nii selle naljakates kui traagilistes ilmingutes.

See on huvitav, aga mitte eriti rõõmus raamat. Ka mitte kurb. Võib-olla on kogu mitme inimese silmade läbi nähtud lugu mõistetudki olema salapärane, nagu on seda Leonardo (da Vinci) geniaalne ja enamikule inimestest arusaamatu käekiri, millega Anna kirjutab. Sellise käekirjaga kirjutab ta ju tegelikult täis kogu oma eluraamatu, jäädes ikka mõistetamatuks, kaugeks, aga samas nii omaseks ja armsaks. Tema teab ette, mis ta sõpradest ja kaaslastest saab, aga nemad ei tea seda, mis temaga juhtub, isegi tagantjärele. Peeglite maailm ei anna oma saladusi välja...

Rubinalt on ilmunud üle 60 teose. Mõned neist kavatsen ma veel läbi lugeda.