Nikolai von Glehn - Nõmme Gaudi

Kui Nõmmel tänavu 12. novembril avati Nõmme rajaja Nikolai von Glehni kuju, siis ei paistnud fotodelt kuigivõrd silma need nõmmelased, kes ausamba püstitamist pikisilmi ja põksuvi südamel ootasid, vaid linna- ja linnaosaisad. Nõmme muuseumi inimesi ei olnud ka näha. Aga ma mäletasin, et kui tegin 2008. a veebruarikuu Elukirja lugu "Nõmme vaimu hoidja" muuseumi juhataja Piret Loidega, rääkis ta mulle oma suurest unistusest:

"... et Nõmme linna rajaja Nikolai von Glehn (1841–1923) saaks mälestusmärgi, mis tuletaks meelde, et just tema ütles: “Seie saagu lenn”. Kui ta kuju Mustamäe nõlvalt alla vaataks või Glehni lossi ümbrust täiendaks, oleks see oma ideedega ajast ees olnud ja kaaslastele tihti mõistetamatu mees justkui sümboolselt oma koju naasnud."

Samuti rääkis Piret Loide siis võimalikest Nõmme meenetest: Glehni-teemaline lauamäng lastele Nõmme ajaloo tutvustamiseks, klaasikomplekt “Viis versta veerand tunniga”, mille klaasidel oleks peal Nõmme raudteejaamade pildid, turu kilekott ja muid vahvaid asju, mis aitaksid praegustelgi põlvkondadel Nõmmet südames hoida.

Kuju on nüüd olemas. Aivar Simsoni töö, hoogne ja lustakas. Natuke meie kujutluste Don Quijote'i sarnane. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et kuju, asudes küll Nõmme lipuplatsil, jääb mõneti teenimatult turu parkimisplatsi autode varju ja on pigem sissejuhatuseks Mustamäele sõitjale, mitte nii palju Nõmmele osutav.

Meeneid veel pole. Aga küllap need tasapisi tulevad.

See-eest on nüüd olemas üks asjalikult tore raamat. "Nikolai von Glehn. Mees, kes rajas Nõmme". Ilmunud tänavu Nõmme linnaosavalitsuse eestvõttel. Glehni ausamba saamisloo ja -piltide kõrval on selles kaks Voldemar Panso omal ajal kirjutatud muhedat uurimust Glehnist, Leho Lõhmuse ülevaade Glehnist ja Nõmmest ning Heldur Kajaste väga huvitavad mälestused kohtumistest Glehnidega - Nikolai von Glehni rohkearvuliste järeltulijatega, laias maailmas tuntud inimestega. Meenutatakse Glehni lossi ja tema perekonna rahula taastamist.

Panso lood on põnevad. Ta kohtus ju nende inimestega, kel veidrast Glehnist veel väga elavad mälestused olid. Tema kirjapanekud on lahedad ja kuigi need on mulle juba varasemast ajast tuttavad, oli neid ülihea jälle üle lugeda.

Üks ühine suur mälestus Glehnist on mul Pansoga ka. Nagu Panso nii olen ka mina, kuigi palju aastaid hiljem, Glehni omatehtud tammepuust kapi juures üles kasvanud. See kapp seisis minu ajal Tallinna 28. kooli kantseleis ja seal hoiti tollal klassipäevikuid. Kihvt kapp oli, tol ajal veel üsna läikiv ja väga uhke. Panso ajal oli see seisnud kooli saalis. Küllap oli siis õpilaste side selle isepäise kummalisuse loojaga veel vahetum ja mulje põnevam. Väga omapärane mööbliese, millest raamatus olev foto kuigi head ettekujutust ei anna ja mis peakski mälestusena Glehnist ka nüüd palju laiemalt näha olema kui selle praegune asukoht Tallinna tähetornis seda võimaldab.

Too eriskummaline kapp polnud ju sugugi mitte ainuke Glehni kätetöö. Me kõik teame praeguse Glehni pargi vaatamisväärsusi. Ja imehuvitav oli lugeda, kuidas Anna-Kristiina Einama võrdleb Nikolai von Glehni ja Barcelona kuulsa mehe Antoni Gaudi vaimusünnitusi. Tõepoolest, neid ei ühenda mitte ainult kummalised krokodillid või ühtmoodi rosetid ja võrestikud nende ehitistes, aga midagi enamat - nagu oleksid nad ühel ja samal ajahetkel haaranud mingist kosmilisest ideedepangast ühe ja sama mõtte ja hakanud seda, kumbki oma eriskummalisel viisil, kokkuvõttes siiski üsna ühtemoodi ellu viima. Ka meeste saatustes on sarnast.

Minu fotod, 10. dets 2011.
Vaata ka: Üks rahulik paik 
Vaata ka: Missioonitundega veidriku mängumaal.