Tagasivaade juulile - virvendused ja vastuolud

Juulis loetud blogidest kajasid minus eriti vastu aa - andrus arvab viimase sissekande algusesõnad:
"Saa ligipääsu minu piltidele ja nii edasi…. sellise sisuga kirju saan ma pidevalt aga kahjuks ei vaja ma ligipääsu nende inimeste piltidele ja nii edasi…. Ja mida see jne üldse sealkohal peaks tähendama?  Üldse püüan ma otsi kokku viia ja ära lõpetada selliseid suhtlusringe mis midagi ei anna. Aga nagu ütles vana Ristiisa, just when I was getting out they pulled me back in.
Jääda sidemeheks vähemate vendade ja suuremate vendade vahel. Inimsuhted mida iseloomustab rivaliteet on aga reeglina toksilised."

Veel ei teadnud ma, et see postitus jäi kirjutajale viimaseks. Oli 22. juuli 2011, tema viimane kalapüügipäev ja viimane elupäev.

Aga maailma ulatuses oli see viimane päev, mil kehtis vanarahva tarkusesõna: kõik on korras nagu Norras. Sest Norras läks äkki kõik segi. See, et hukkunuid ei suudetud kokku lugeda, oli kogu selle rahvusliku tragöödia juures vist kõige mõistetavam asi. Pommiplahvatus Oslos valitsusehoone juures tekitas tunde, et just seal on sündmuste sõlmpunkt, sellele ruttu järgnenud veretööd noortelaagri saarel ei osanud keegi oodata, paraku ka mitte ära hoida, takistada või vähemalt selle kestust ja ohvriterohkust vähendada.

Üks ebard võttis Norras sadadelt inimestelt väga kauaks rõõmu ja kümnetelt igaveseks kõik selle, mida nad oma edasise elu jooksul oleksid loonud ja korda saatnud. Ning väga ebameeldival kombel suutis see mees segi ajada ka meie meediavahendites töötajate mõtlemise - on väga vastik näha Eesti online-ajakirjanduses päev päeva kõrval ilmuvaid mõrvari paraadfotosid. Eriti palju pakub neid Postimees. Nagu oleks toimetuses keegi, kellele mõrtsuka fotode sage väljapanek perversset naudingut tekitab.

Eelpool tsiteeritud blogi viimased kirjutised kannavad pealkirja "Minu maa" ja neis on juttu armastusest Eestimaa vastu, oma kodu ja pere vastu. Need on igatahes palju lugemisväärsemad, kui suur osa sellest, mida meie meedia pakub. (Loodan väga, et need veel mõnda aega lugemiseks internetis püsivad.)

Aga kui näiteks raadio terve tunni vait on, nagu ERR-is eile veeuputuse järgselt juhtus, siis tuleb mulle meelde, et vanasti õpetati koolis, et revolutsioonides on strateegiliselt tähtis saada enda kätte raadio, telegraaf ja telefonikeskjaam. Loomulikult ei anta neid ära võitluseta. Aga meil jääb raadio lihtsalt vait.

Meil ei saada enam hakkama aastakümneid teatud tingimustel ja juba teadaolevates kohtades suurest vihmast tekkinud veeuputustega.

Meil ei suudeta inimestele vajalikult edastada teavet liiklusummikute suurusest ja levist isegi siis, kui osa liiklejaid peab lennujaama lennukitele kiirustama, aga jalgrattavõistluste tõttu tekkinud ummikus teosammul edasi pääseb.

Meil teatatakse rahulikult, et kõik Eesti päästekopterid on rivist väljas...

Meil on nii palju asju ripakil-räpakil, et see kõik annab põhjust rääkida nõrgast riigist. Võib-olla ei olegi juulikuumus kõige hullem asi, mis meid võib tabada? Võib-olla tuleb august targem.

Minu foto, raba, 14. juuli 2011.