Kunstilaks

Kavatsesin esialgu siia panna oma 20 aasta tagusesse päevikusse kirjutatu ehk mida ma tegin 19. - 21. augustil 1991. Aga ümber mõtlesin, kui vaatasin seda mälestusteküllust, mis ajakirjanduses meie taasiseseisvumise aastapäevaga seoses valitseb. Ei tahtnud selle üleüldise oma saba kergitamisega ühineda.

Hoopis eilsest kirjutan. Tore päev oli. Kunstilaks. Käisin koos hea kaaslasega KUMUs, Kadrioru lossi kunstimuuseumis ja Mikkeli majas. Kõik sai põhjalikult üle vaadatud, kui kord juba mindud. Sestsaati, kui kunstimuuseum Kadriorus on, käin seal harvemini, Toompea-aegadel sai seda tehtud väga tihti. Nüüd oli ajendiks, et septembri alguses saavad mõned toredad näitused läbi. Vene avangardist näiteks poleks tahtnud ilma jääda.

Pavel Filonov. "Maslenitsa" (1913-1914.) - palju põnevaid detaile, nagu Filonovi avangardistlikele maalidele üldse omane on.

Riikliku Vene muuseumi kogudest pärineva näituse keskmes on Pavel Filonovi (1882-1941) looming ja käekäik kuni surmani Leningradi blokaadis. Lugu sellest, kuidas silmapaistvalt andekat kunstiloojat püüti suruda sotsrealismi ehk sotsialistliku klassika loojaks, nagu oli seda Isaak Brodski. Filonovit täiendasid Kasimir Malevitši, Vassili Kandinsky, David Burljuki jt maalid. Aga meile meeldis peaaegu et kõige rohkem Svjatoslav Voinovi "Püha õhtusöömaaeg", mis, looduna küll 1918. a, on ka praegu futuristlikult ulmeline ja särav teos.

Svjatoslav Voinov "Püha õhtusöömaaeg" (1918) - maal, mis särab.

KUMUs on praegu palju vaadata, sest näiteks on väga huvitavad flaami sümbolistid James Ensor ja Jules de Bruycker, kelle piltides on hästi palju sarkasmi elutegelikkuse ja väljendusviiside suhtes ja armastust oma kodumaa ja kodulinna vastu, mis väljendub igasugustes põnevates pisidetailides.

On, mida uurida. Meie 1970. aastate kunstist on põnev Ludmilla Siimu ja Jüri Palmi näitus "Üksi linnas", mis valmistab noorematele kunstivaatajatele üllatusmomendi: kas tõesti ka nõukogude aastatel sai Eestis maalida nii, nagu tegid seda parimad välismaa kunstnikud.

Rahvusvahelisse meediakunsti näitusse "gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur", suhtusin algul skeptiliselt, aga see osutus päris kaasahaaravaks ja põnevaks.

Muudes muuseumihoonetes nähtust ehk kirjutan mõnel teisel korral.
 
Avangardinäitusel oli pildistamine keelatud. Siinsed reprod on internetist.